Sunday 25 November 2012

Guguletu township ja LAV-i minibussid

Käisime täna Guguletu townshipis kunstifestivalil. Township'ideks nimetatakse linnaäärseid aguleid, mis on paksult täis hurtsikuid ja inimesi, üldjuhul mustasid. On väga vaeseid township'e, kus on tõepoolest kokkuklopsitud plekkhurtsikud, mis on kõik teineteise küljes ja otsas, aga on ka natuke rikkamaid township'e, kus on kivimajad ja majadel on aiad ja väravad ning tänavad on asfalteeritud ning aedades on autod. Meie käisime ühes ilusamas (või rikkamas) township'is.








Kunstifestival ise ei olnudki väga suur ja kava oli rohkem selline "jooksvalt vaatame" stiilis, aga kogemus oli väga meeldiv, sest kohalikud olid meie jaoks avanud oma kodud, mis olid selleks päevaks muudetud kunstigaleriideks, osades kodudes näidati lühifilme, tehti teatrit või tantsiti. Ja kõik oli loomulikult kohaliku kommuuni poolt loodud. Tutvusime toredate inimeste ja kohalike tegevustega ning nautisime nende kunsti.

Guguletu township'is asub ka populaarne söögikoht - Mzoli's. See on selline lihakarn, kus saad omale ise lihatüki välja valida ning see küpsetatakse sealsamas ära ning siis otsid omale koha "söögiruumis" ning naudid toitu, kaasavõetud jooke ja biite, mis DJ oma puldist mängib. Väga cool koht on ja tuntud nii kohalike kui turistide seas.
Aga oma populaarsuse tõttu on see ka alati pilgeni rahvast täis. Jõudsime kohale 12 paiku, kui rahvast oli veel vähe ning pidime oma liha ootama vaid poolteist tundi, kuid vahetult pärast tellimuse sisse andmist oli järjekord juba oluliselt pikem. Hinnad on soodsad. Maksime oma suure lihakandiku eest 54 randi (~5,40 EUR) ja sellest jätkus kolmele.

Agulisse sõitsime minibussiga, sest katkise akna või halvemal juhul varastatud autoga me viimasel nädalal tegeleda ei soovinud. Minibusside jaam asub rongijaama kohal. Sinna üles jõudes tuli meie juurde kohe minibussi juht, kes uuris et kas lähme Mzoli'sse. Üldjuhul valged või turistid minibussidega ei sõida või vähemalt neid liine, mis tuleb sealt jaamast võtta ning kui sõidavadki, siis suure tõenäosusega lähevad Guguletu township'i Mzoli'sse sööma. Neil oli ka seekord õigus.

Minibussid (minibuses) on minu meelest ühed eriti vahvad asjad. Nagu ma juba varem kurtnud olen, siis ühistransport ei ole Kaplinnas just kõige parem. Bussid küll sõidavad, aga igale poole mitte. Rongid sõidavad ainult äärealade poole ja peatused on keskustest eemal. Lisaks peetakse ühistransporti valgete jaoks üsna ohtlikuks. Ma kujutan ette, et peamiselt tuleb see lihtsalt kohalike valgete paranoilisusest ja seetõttu nad kõik autodega ringi vuravad, aga mingi tõetera on sellel ka.

Väga olulise osa Kaplinna või tegelikult terve Lõuna-Aaftika ühistranspordist moodustavad aga minubussid või siis minibuss taksod. Tegemist ongi väikeste bussidega, mis paksult rahvast täis olles väga erinevatesse suundadesse linnas sõidavad. Nendega saab tõenäoliselt küll igale poole, aga mingil põhjusel peetakse neid valgete jaoks just eriti ohtlikeks. Tüüpiline skeem, mis turistide suhtes ette võetakse (tähendab olen kuulnud, et nii on juhtunud) on lihtne - sõidetakse kõrvaltänavasse, tehakse turist tühjaks ja jäetakse sinna. Naistega võib muidugi ka hullemini minna.

Niisiis, olime alguses Kaplinna saabudes suht ebakindlad ning hoidsime eemale. Mingi hetk hakkas Brian aga minibussiga kesklinnas ujumas käima ja paistis, et see Sea Point -> kesklinn liin on suhteliselt turvaline ning edaspidi on ka teised seda varianti kasutanud.

Minibussis on tavaliselt kaks töötajat, üks on juht ja teine tema abiline ehk siis see, kes inimesi peale kutsub ja raha korjab. Kaisa uuris ükskord Brianilt, et kuidas ta teab, et see buss läheb kesklinna või vastupidi Sea Point'i. Brian vaatas imestunud pilgul ja vastas: "Cape Town, Cape Town!!" Nojah, see oli tõesti rumal küsimus, sest nii on. Ei ole raske aru saada, kuhu buss läheb, sest abiline on kas pea autost väljas või tuleb lausa bussist välja nurga peale karjuma, et nad liiguvad Cape Towni ehk siis kesklinna. Samamoodi Sea Point'i suunal. Kusjuures bussijuht laseb samal ajal hoolsalt signaali, et ka kaugemal olevad inimesed teaksid kuhu minek. Esialgu oli see suht häiriv, aga nüüd olen ära harjunud ja ei pane tähelegi. Seal minibusside jaamas käis ikka ilge business. Kõik karjusid segamini, kuhu nad sõidavad, et kõik ikka kuuleksid ja aru saaksid, ringi käisid krõpsu-, päikseprillide ja misiganes müüjad. Ja ainsad valged olime loomulikult meie.



Minibussi mahub alati inimesi. Ka siis kui buss on täis, mahub juurde. Kui ma päris esimest korda minibussiga sõitsin, olid kõik kohad täis, kuid see ei tähendanud, et me Brianiga peale ei mahtunud. Mind pandi bussi keskele ümberpööratud kasti peale istuma ning Brian jagas esiistet neegrimammaga, istudes näoga minu poole. Jube äge oli see esimene kogemus. Kord oli buss aga tõesti pilgeni täis kui neljast tüdrukust möödusime. Loomulikult jäi buss ikkagi seisma ning võttis tüdrukud peale. Kõik sõitjad pidid koomale tõmbama ning tõepoolest, tüdrukud saidki istuma. Kui ma lennujaama läksin, et Johannesburgi sõita, siis ootasin tee ääres ca 20 minutit, sest kõik bussid olid täis, aga mina oma suure kotiga ei tahtnud väga sinna keskele ronida. See ei tähendanud muidugi, et mind rõõmsalt peale ei kutsutud.

Mulle meeldivad minibussid. Seal mängib alati superhea muusika. Inimesed on põnevad. Ning alati on kerge ärevus sees kui minibussis olla. Mõni buss lausa hoiatab oma suurepärase muusika eest: "Sorry for you, we only play the greatest RnB". Minu lemmikud on house'i rütmid :P Lisaks on iga kogemus erinev ja üleüldse on olnud põnev mõelda, et kuidas neil need reeglid täpsemalt on, sest busse on sadu ning nad sõidavad alati üksteise järel ja kes siis tohib esimesena tee ääres seisvad inimesed peale võtta. Oleme aga lõpuks jõudnud jälile, et nende omandiõigus on erinev. Osad kuuluvad autojuhile endale, kes omale abilise leiab ning siis sobivat marsruuti sõitma hakkab. Osad kuuluvad erafirmadele, kes autojuhte töölisteks võtavad. Aga ka linn või küla võib tellida vastavat teenust ning panna liinid tööle. Ehk siis ikkagi ei saa aru, kuidas see täpsemalt siis toimib.

Lonely Planet väidab, et minibussis on kogu seltskond tööle pandud: et inimene, kes istub esimesel pingil kogub raha ja muretseb vahetusraha. Ja see, kes istub ukse juures, vastutab inimeste pealekutsumise ja ukse avamise eest. Kõlab jube lahedalt, aga tegelikult see päris nii ei ole. Tegelikult on bussijuhil ikkagi üks abiline, kes tegeleb rahaga ning avab uksi ning kutsub inimesi peale ning vajadusel ronib välja ning käib ka kõrvaltänavatel kisamas, et minibuss ootab. Viimane oleneb abilise viitsimisest, osad on ikka väga laisad. Aga kuna raha saavad nad inimeste arvu pealt, siis need, kes raha tahavad, ka viitsivad. Osaliselt on see aga tõsi, et kogu minibussi seltskond on kui üks, sest raha tuleb alati enda ees olevale inimesele ulatada, kes selle edasi saadab. Ja kui peaks juhtuma, et abiline "unustab" vahetusraha tagasi anda, tõstavad kõik kisa ning on sõitjate eest väljas. Hind on suhteliselt soodne, 5-15 randi, olenevalt vahemaast.

Minibussiga sõit on kindlasti üks kogemus, mis tasub ette võtta. Sealjuures ei tohi aga unustada ohutust.

No comments: