Saturday 24 November 2012

Elu LAV-is - rikkus ja vaesus kõrvuti

Lõuna-Aafrikas valitseb väga suur tööpuudus, ametlikult 25%, tegelikult aga ligi 40% ringis. Eriti suur on see alla 24-aastaste seas, kes näevad palju vaeva, et omale töö leida ja kui leiavadki, siis võib tasu jääda 2$ ringi päevas. Vahe rikaste ja vaeste vahel on suur, suurim terves maailmas. Siin ei jää see muidugi märkamata: liigud ringi Cliftonis, kus tänavaäärsed kubisevad uhketest autodest, või siis kohtusime noortega, kelle elu oligi surf ja fun. Järgmisel hetkel näed aga lapsi, kes silla all kilekottidest välja roomavad, et süüa otsima minna. Karm!

Minu esimesed pildid Kaplinnast (veel enne, kui ma maandusin) olid kaunid pikad liivarannad ning järgmisel hetkel lendasime üle Khayelitsha, mis on suurim agul Kaplinnas, kohe lennujaama kõrval, täis üksteise otsa ehitatud kokkuklopsitud hurtsikuid. Sealt edasi liikusin Green Point'i, kus kõrgusid kaunid majad ja hotellid, mida valvasid kumminuiaga mehed ning tänava ääres ei jäänud märkamata ilusad sportautod. Ja nii on olnud ka edaspidi, rikkus ja vaesus kõrvuti, iga päev.




Veel 20 aastat tagasi valitses Lõuna-Aafrikas apartheid. Apartheid on rassilise eraldatuse poliitika, mis kehtis riigis 1948-1994. Elanikud olid jagatud nelja klassi: valge, kohalik (ehk must), värviline ja indialane. Sellel ajal olid valged eraldatud teistest ning riigis toimis kaks infrastruktuuri. Koos ei tohtinud töötada ja kui mõni valge pidigi mustaga ühes kontoris või töökohas olema, siis sai ta selle eest eraldi mustaga koos töötamise tasu. Avalikus ruumis olid sildid kirjaga "whites only", näiteks pargipinkidel. Samuti olid eraldi koolid valgetele ja teistele rassidele, sealjuures pöörati mustade hariduses tähelepanu eelkõige lihttööliste kasvatamisele. Selleks, et kindlustada riigis valgete enamvõim, sunniti mustad autonoomsetesse piirkondadesse, mida nimetatakse "homeland". Mustad ei olnud enam Lõuna-Aafrika kodanikud, vaid vastava piirkonna kodanikud. "Valgete" Lõuna-Aafrikas ei olnud mustadel õigust alustada oma äriga, seda said nad teha ainult oma homeland'is.

Kuigi apartheid on möödas, ei ole ma kohati päris kindel, kas ikka on. Eraldatuse poliitikat enam ei ole, kuid mustad on ikkagi mustadega, elavad oma linnaosas ja sõidavad oma bussidega, valged on valgetega, elavad oma villades ning sõidavad autodega. Ka koolis on valged valgetega ja mustad mustadega. Formaalselt on eristamine ajalugu, kuid tegelikkuses vohab edasi. Meie maja aednik on must vanem mees ja temast möödudes on alati ebamugav tunne, sest mina olen tema jaoks valge ja tema töötab minu jaoks (meie maja korras hoides) ning minul on eesõigus ja tema hoiab seina äärde. Ääretult harjumatu ja ebamugav.

Lõuna-Aafrika Vabariik on alati olnud liider kogu Aafrika kontinendi majanduses. Samuti peetakse seda nn gateway's Aafrikas äri alustamisel. Tänapäeval paistab aga, et on jäädud loorberitele pidama, sest riigid nagu Nigeeria ja Keenia rebivad ette. Välisinvesteerigute osakaal on oluliselt kahanenud. Kaevandused (nii kivisöe, kulla kui plaatina), mis on suurima osa riigi rikkusest toonud, on häiritud üksteisele järgnevatest streikidest. Haridus on kehv.

Üks põhjuseid, miks Lõuna-Aafrika on oma tugevat positsiooni kaotamas, tuleb poliitilisest maailmast. Kuigi president Jacob Zumaga ollakse väga rahul, on valitsev erakond - African National Congres (ANC) pidevalt korruptsiooniprobleemidega meedia ees ning rahvas väljendab pahameelt otsuste suhtes, mis vastu võetakse. Rahandusministeerium ei ole oma tööga hästi hakkama saanud ja Black Economic Empowerment (BEE) on viinud olukorrani, kus riigis valitseb oskustööliste põud. Üldine arusaam on, et tänapäeval on kõige raskem tööd leida valgel mehel, sest seaduse järgi on eesõigus mustal mehel. Idee on mustade viimine konkurentsivõimelisele tööturule. See paneb aga tööandjad tihti raskete valikute ette, kus nad peavad eelistama musta meest oskustega töölise ees. Selline nõue on kõikidest riigiettevõtetes, kuid eraettevõtetes veidi paindlikum. Vaatamata ANC probleemidele, on ta siiski eelistatuim erakond riigis, sest koosneb suures osas mustadest ning erakonda kuulus kunagi ka suur liider Nelson Mandela.

Töötuse vähendamiseks on loodud palju kunstlikke töökohti, nt on poodides puuvilja kaalujad ning toidupakkijad kassade juures. Kui soomlased Juho ja Aki Kaplinna saabusid viskasid nad pakkijale 20 randi tippi. Selle peale ei osanud muidugi pakkija midagi teha, sest see oli ju tema töö. Minul ja Kaisal oli alguses veidi veider lasta neil toiduasju kilekotti panna, kuid mida rohkem oleme siin olnud, seda rohkem mõistame kohalikku kultuuri, et kohalikul tuleb lasta tema tööd teha. Pakkimine on nende töö ning seda ise tehes võin jätta mulje, et ma ei usalda neid või ei taha neile tööd anda. Sama on koristamisega. Enamus valgetel käib kord nädalas kodus koristaja. Meie seda teenust ei tellinud, sest korterisse saabudes ei olnud see eriti puhas ja maakler ütles, et koristaja on vana ning seetõttu ta vist ei jõua kõike teha. Aga tegelikult on koristaja palkamine rohkem eetiline küsimus ja annab kohalikule tööd. Kunstlik töökoht on ka näiteks parkimisabiline (parking marshal) ja valvur. Ega see parkimisel abistamine ju vajalik ei ole, saad isegi hakkama, aga ometi on igas parklas vähemalt üks ning leidub ka tänavatel. Palju on ka nn isehakanud parkimisabilisi, kes parkivat autot nähes juurde hüppavad, kätega vehivad ning selle eest tippi küsivad. Tavaline taks parking marshal'ile on 10-20 randi. Igaks vaatab, kust midagi saaks ning millega äri saaks teha. Tänavatel, bussijaamades ja rongides on krõpsumüüjad, kes ostavad kõigepealt suure kotitäie krõpsupakke, komme vms ning siis müüvad ükshaaval maha ning vahe ongi nende teenistus. Agulid on aga sellegipoolest täis töötuid. Paljud mehed lähevad hommikul vara tee äärde või valgusfooride juurde (kus neil parasjagu need nn ootamispaigad on) tööd ootama. Kui kuskil projektil on vaja selleks päevaks tööd, siis sõidetakase kastiautodega nendesse ootamiskohtadesse, võetakse mehed peale ning viiakse projektile. Aga kõigi jaoks iga päev tööd ei ole ja siis nad suunduvadki tagasi oma agulisse ning istuvad ülejäänud päeva shebeenis, mis on kohalikud mitteametlikud baarid.

Aga see, et neil iga liigutuse jaoks eraldi inimene on, ei tähenda, et kõik kiirelt liiguks. Ütleme ausalt, et töölised on suht laisad. Meil on majas juba mitmendat kuud remont ning oleme iga päev tunnistajaks 2,5 tunnisele lõunale. Kui tööpäev algab kl 9, lõpeb 16:30, 11:30-14:00 söövad töölised lõunat, siis ei jõuagi väga kaugele. Samuti on teetöödega, mis ei saa iial valmis. Charlotte ootas oma croissant'i kohvikus tund aega, mis sest et croissant'id olid letil ja oleks saanud sealt lihtsalt võtta ja serveerida. Aga neil võttis aega. Ka teised ootasid oma sööke terve igaviku (see oli päris esimesel nädalal kui Franschoek'is veinifestivalil käisime). Samas oli huvitav jälgida, et leti taga oli u 10 töötajat ja kõigil oli midagi teha, nad ei passinud niisama vaid sibasid ringi ning tegid midagi, lihtsalt toit ja joogid ei jõudnud kuidagi lauda. Euroopast, New Yorgist jm maalma piirkondadest saabunutele oli see harjumatu, kuid kohalike jaoks on elu chill. Pärast mitut kuud oleme ka meie sellega lõpuks harjunud ning teame, et kiirsöögikoht Lõuna-Aafrikas ei viita sellele, et söögi saad kätte kiirelt.

Lõuna-Aafrika reklaamib end aga kui rainbow nation'it. Ja nii ongi, siin on mustad ja valged ja värvilised kõik segamini. Kõigil on võrdsed võimalused, võimalus turvalisusele, tööle ja haridusele.

No comments: