Märt Kaplinnas: rongiga Simon's Town'i

Reedel kell 17 pakkisime asjad ning sõitsime minibussiga rongijaama, et sealt rongiga Simon’s Town’i sõita. Nii see meie weekend getaway algas.

Rongiga sõitmine on jälle üks asi, mida valgete jaoks natuke ohtlikuks peetakse. Samas rongis oli valgeid kohalikke küll. Turistid olime vist küll ainukesed. Astusime oma esimesse klassi sisse ning nägimegi vasakul nurgas kolme heledat pead. Tundus turvaline koht, kus istet võtta. Kas tundub natuke rassistlik? Võib-olla, aga kuna kassas piletit ostes andis tädi meile küsimata esimese klassi piletid ehk siis juba enne rongi jõudmist pandi meid kasti, siis otsustasime lõpuni selles kastis olla.

Üldjuhul minnakse Cape’i poolsaart avastama rendiauto ja mitte rongiga, sest rong sõidab ainult Simon’s Town’i, kust on Cape Point’i veel ca 30 km, kuid kui ma esimene kord poolsaare tipus käisin, siis avastasin, et see rongitee, mis sinna viib, asub täitsa ookeani ääres ning need vaated olid fantastiliselt kenad.

Siis otsustasingi, et ükskord sõidan sinna ka rongiga. Õnneks ei võtnud Märdi nõusse rääkimine kaua aega ning lõpuks olime mõlemad väga rahul, sest vaatamata reedesele vihmasele ilmale, oli see teekond tõepoolest suurepärane. Istud rongis, vaatad aknast välja ja kohe rongi kõrval mässavad lained.

Oma baasiks poolsaare avastamisel valisime Simon’s Town’i, imearmsa viktoorianliku väikelinna, kus koloniaalaegadel peatus Briti Kuninglik Merevägi, tänapäeval asub aga Lõuna-Aafrika mereväe põhibaas. Meie majutaja, Top Sail House’i omanik Jack, tuli meile rongijaama vastu ning tegi lühitutvustuse linnast. Linn ongi põhimõtteliselt üks põhitänav, millest kõrguvad mööda mäge üles veel mõned üksikud tänavad. Teisele poole jääb aga sadam. Põhitänav on täis väikseid poekesi ning söögikohti. Saime ka kohe hulganisti soovitusi, kus süüa õhtust või hommikust. Õhtul jalutasimegi linna ning valisime „Where the locals eat” sildiga koha. Õhtusöök oli itaaliapärane, mina sõin koka soovitatud pizzat, Märt mereandidega pastat. Maitsenaudingutele lisaks oli koht mõnusa atmosfääriga.

Hommikul jalutasime jälle linna, et enne Hea Lootus Neeme poole minemist midagi süüa ning ka transport leida. Käisime läbi turismiinfost, kus teatati, et põhimõtteliselt ongi ainuke võimalus minna HGTS Tours’iga, mis küsib aga väga krõbedat hinda R200 (~20 eur) inimese kohta. Otsustasime siiski selle kasuks ning pärast mune ja peekonit sadamas alustasime sõitu.

Kõigepealt viidi meid Cape Point’i, kus ronisime majaka juurde ning sealt veel edasi teise majaka juurde. Esimene majakas pidi nimelt liiga tihti olema udu sees ning sellest ei olnud väga palju kasu laevadele. Seega oli vaja ehitada uus ja parem, mis kaugele paistaks.

Huvitav on see, et kui Cape Agulhases, mis on Aafrika kõige lõunapoolseim tipp, käisime, siis oli seal peale meie ainult kaks autot, Cape Point aga vohas turistidest, kes olid sinna toodud suurte bussidega. Eks turistifirmad teevad ka hoolsalt tööd, et just seda punkti promoda ning tihti arvatakse eklikult, et just see ongi see kõige lõunapoolseim. Ja Kaplinnale on ta ju oluliselt lähemal ka.

Seejärel viis buss meid veel Hea Lootuse Neeme (Cape of Good Hope) otsa ehk siis

Aafrika kõige edelapoolsemasse tippu ning oligi aeg tagasi minna.
Teele jäid paavianid ning jaanalinnud, kellest meil lubati pilti teha :) Smile’i sellepärast, et nende turistibussidega käies on väga häiriv, et igal pool on ainult piiratud aeg ja täpselt peab tagasi olema ja kui avastadki mõne mõnusa koha, kus tahad kauem olla, siis teised ju ootavad.. Aga vähemalt sai ka Märt seal kalli raha eest ära käidud.

Tagasi Simon’s Town’i jõudes läksime maha Boulders Beach’i juures, kus elavad pingviinid. Taaskord otsustasime põhiranna vahele jätta. Esiteks küsitakse selle eest palju raha ja teiseks jõuad sa vaateplatvormile, kust saab pingviinidest pilte teha, aga kaugelt vaadates tundub selline loomaaia tunne. Suundusime hoopis kõrval asuvasse randa, kus meil eelmisel korral õnnestus kaldale ujunud pingviine näha. Seekord läks jälle õnneks, sest seal nad olidki, rahulikult kivide peal peesitamas. Istusime seal pikalt, kuni kaldale ujus veel pingviine ja veel ja veel ja veel. Neid oli lõpuks nii palju. Ja täitsa uskumatu kui lähedale nad lasid endale minna. Tegime hoolsalt pilte, seistes keset nende kolooniat. Aafrika pingviine kutsutakse ka Jackass pingviinideks. Lugesin, et häälitsuste tõttu, mis nad teevad, kuid aru ma ikka ei saa, kuidas see seotud on.

Sõime sealsamas, Seaforth restoranis hilise lõuna ning jälgisime pingviine kaugusest edasi. Jube vahva oli.

Enne õhtut tegime pika jalutuskäigu linnas. Ronisime üles, kõrgematele tänavatele ning nautisime vaateid, uitasime väikestel kõrvaltänavatel ning jõudsime lõpuks rongijaama välja. Sealt pöördusime tagasi ning astusime läbi pubist, kus näidati suurel ekraanil rugbyt. Õhtust sõime seekord Pescado’s Cafe’s, mida soovitas meile Jack. Toit oli seal imehea. Mina sõin veiseliha burgerit ja Märt hiidkrevette. Magustoiduks juustukook :P

Hommikul shoppasime natuke suveniiripoodides, sest paistis, et need on rahakotisõbralikumad kui Kaplinna omad (jah, just sealt on pärit osa teie kingitustest!) ning enne rongi peale minemist käisime veel mereväe muuseumis.

Sellel päeval plaanisime sõita hop-on-hop-off piletiga ning hüpata maha mitmes väikses linnas, mis teele jäid. Rongi jõudes sattusime teise klassi vagunisse. Kuna sel hetkel oli vagun suht tühi, ei hakanud me vahetama. Nautisime hoopis mustade koolilaste show’d. Nimelt hakkasid meiega ühes vagunis olevad koolilapsed järsku laulma ja tantsima. Oli pühapäev ja lauldi kirikulaule. Väga cool oli.

Järgmistes peatustes läks aga vagun päris täis ja kujutan ette, et mida lähemale Kaplinnale, seda rohkem. Maha läksime Kalk Bay’s. Oleks võinud minna ka Fish Hoek’is, mis pidavat ka olema väga ilus koht, aga me lihtsalt magasime selle maha. Olime vist liiga hõivatud selle olukorra nautimisega, mis rongis valitses. Kalk Bay’s jäi meile juba reedel silma pubi, mis oli päris perrooni peal, vaadetega ookeani poole. Simon’s Town’i sõites oli pime ja Kalk Bay’s peatudes oleksime tahtnud maha hüpata, et seal pubis üks õlu juua, sest see tundus lihtsalt kuidagi müstiline koht, kuid ei jõudnud nii kiiresti. Otsustasime, et tagasi sõites lähme kindlasti. Esmalt suundusime aga hoopis sadama poole.

Ei teagi miks, tundus lihtsalt, et võiks. Sinna jõudes avastasime aga ühed vahvad hülged, kes turistidele vees tantsu lõid ning vastutasuks kala ootasid. Samas kõrval olidki kohe kalamüüjad, kes 5 randi eest maiust pakkusid. Meil jäi kala ostmata, aga vaatasime, kuidas teised kõrval söötsid. Näide LAV-i business’ist :) Seejärel liikusime tagasi jaama ja jõime õlut seal pubis ning nautisime vaateid.

Järgmine peatus oli Muizenberg, kus on värviliste majakestega rand ja kuhu Märt kindlasti minna tahtis, sest need majad paistsid reklaamis väga vahvad. Sõime rannas fish and chips’i, kuid vette ei jõudnud, sest ilm oli vihmane ja tuuline.

Rohkem me kuskil maha hüpata ei jõudnudki ja liikusime tagasi Kaplinna. Üks mõnus koht see Cape Peninsula ja kordaläinud getaway (jah, puhkusel olles on ka teinekord vaja ära saada!)