Märt Kaplinnas: Company's Garden, oravad ja V&A Waterfront

Kuna päeval oli mõlemal suht tihe graafik, kellel töö, kelle kooliasjad, siis jõudsimegi ainult õhtuti vaatamisväärsustega tutvuma. Ühel õhtul käisime kesklinnas jalutamas. Käisime Green Market Square'il, mis on turistide suveniiriturg ja jõudsime (kuhu ma ikka ja alati kesklinnas käies jõuan) Company's Garden parki. Kunagi juurviljaaed, kus Hea Lootuse Neemest mööduvatele laevadele head ja paremat kasvatati, täna rahulik chillimiskoht kapetoonlastele. Pargi ääres asuvad Lõuna-Aafrika muuseum ja galerii, juutide muuseum, raamatukogu ja parlamendi hooned. Minule meeldib lihtsalt murul või pingil istuda, vaadet Table Mountain'i poole nautida ning ümbritsevaid inimesi jälgida.

Pargis on elukoha sisse võtnud oravad, tuvid, mingid pardi moodi linnud ja ka rotti olen näinud. Ning nad annavad alati ka teada, et see nende territoorium on, sest kui plaanidki raamatu lugemise kõrvale küpsist ampsata, siis pead arvestama, et ka ülejäänud elanikud soovivad sellest osa saada. Kui sul parasjagu küpsiseid kaasas ei ole, siis see ei ole vabandus, sest need oravad on nii ahned, et lihtsalt tulevad, jäävad su ette seisma ning nõuavad suhteliselt hirmuärataval pilgul maiust.

Mina poleks ju välja teinud, aga loomasõber Märt arvas, et peame kindlasti poodi minema ja küpsistega tagasi tulema. Läksime siis poodi ja tulime küpsistega tagasi. Läks mõni hetk aega kuni leidsime esimese orava. Ta vist ei saanud täpselt aru, mis see küpsis on ja et peab sööma, sest tahtis ainult mängida, aga võib-olla oli juba päeva jooksul nii täis söödetud, et rohkem ei jaksanud. Leidsime järgmise orava, kes sai väga hästi aru, mis see küpsis on ja pugis hoolsalt.

Läksime edasi ja nägime terve hulga oravaid. Õnnepäev neil, sest pakk oli veel päris täis. Märt sai mängida, oravad küpsist süüa ja mina pingil istudes toimuvat jälgida. Peagi liitus seltskonnaga aga see pardi tüüpi lind, kes vist arvab, et tema on pargis peremees ja tahtis ka küpsist. Pisikesed oravad paistsid temaga üldjuhul nõustuvat ja pidid päris mitmest küpsisetükist loobuma. Märt sattus hoogu ja püüdis mingit fight'i küpsistega välja meelitada. Mingisuguse meelitaski.

Liikusime edasi, sest tahtsime enne päris pimedat V&A Waterfront'i jõuda.

Tänavatel uitades paistsime politseiniku onule nii eksinuna, et ta tuli uurima, kas kõik on korras ning kuhu me minna tahame. Ütlesin, et lähme Waterfront'i (mis on ca 2 km kaugusel). "Waterfront? But why don't you take a taxi?" Kena küll, oled turist ja tahad linnaga tutvuda, ametnikud suunavad sind aga taksosse, et 2 km edasi sõita. Tegelikult oli see temast väga kena, et meiega koos edasi jalutas ning õige suuna ja korrektsed juhised ette näitas. Manitses ainult, et tagasi tulles kindlasti takso võtaksime, sest siis on juba pime. Kuritegevus on siin endiselt levinud ja kuna me sellega väga tihedalt kokku puutunud ei ole (kui mõned üksikud autosse sissemurdmised välja arvata), siis kohati muutume liiga julgeks.

V&A Waterfront on sadamaala Kaplinnas, kuhu on koondunud turistilik meelelahutuskeskus. Seal on poed, restoranid, tänavamuusikud jm meelelahutajad. Nimi viitab kuninganna Victoriale ja prints Alfredile, kelle algatusel selle sadamaala esmakordne ehitus algas.

Waterfront'i jõudes läksime kõigepealt jahisadamasse, sest seal olin varem hülgeid näinud. Ja nägime ka seekord. Nad on ikka nii vahvad.

Ja ega muud seal Waterfront'is teha polegi kui sadamailu nautida, inimesi (ehk siis turiste) jälgida või restoranis head toitu süüa. Meie otsustasime Mitchell's Brewery pubi kasuks, kus sõime kõhud ribidest ja steigist punni.