Seltskond hakkab vaikselt laisaks muutuma. Alguses tahtsime kõik iga päev midagi teha ja kõike näha ning kogeda, et oma üleõpilasvahetuse kogemusest maksimum võtta. Püüdsime lausa end sundida mõtlema, et aega on ja selle viie kuu jooksul jõuab kõike.
Eile avastasin aga, et ma ei olegi veel poolt Kaplinna näinud ning oleme viimasel ajal ainult rannas vedelenud või sushit söönud. Kiireks läheb. Pakkusin välja ideid, mida lähipäevade ajal ette võtta ning kus me pole veel käinud ning kuhu võiks minna, kuid mu korterikaaslased ei läinud mu ideedega kaasa. Endiselt oli suhtumine, et küll jõuab.
Mul tekkis lausa hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike läbi käia ning avastan 5.detsembril, et mu Kaplinna kogemus jäi poolikuks.
Ja siis sattusin lugema Kadri Kõusaare artiklit, mida ta alustas järgmiselt:
"Nõnda nagu New Yorgi meeldejäävaim laks ei kipu tulema Empire State Buildingist, vaid nurgatagusest džässiklubist, on ka Istanbuli põhilised vaatamisväärsused – Hagia Sophia, Sinine mošee, Süleymaniye ehk Suleimani mošee ja Topkapı palee – küll põnevad, aga kohustuslikud. Südamesse suskavad pigem nooled, mida ei oota – mis ilmuvad varjuliselt kõrvaltänavalt, juhuslikult ja vabatahtlikult, nagu üks luider koer, kes ulus taktis mošeest kostuva palvekutsungiga." (Istanbuli stseenid, Go Reisiajakiri)
Absoluutselt loomulikult ei mäleta ma seda muuseumit, mida ma kindlasti pean külastama või seda majakat, mille taustal kõik pilti teevad, ma mäletan hoopis neid hetki oma kallite kursuse- ja korterikaaslastega, neid vestlusi ja mõtteid, mida jagame ning neid juhuslikke juhtumisi, mida me ei ole plaaninud.
Kiiret pole. Tegelikult mitte.
1 comment:
Järgmisel päeval ronisime Lion's Head künka otsa.
Ülejärgmisel päeval käisin LAV-i rahvuslikus galeriis ning muuseumis (SA National Gallery and SA National Museum, Iziko).
:)
Post a Comment