L6una-Aafrika Vabariik on üks huvitav riik. Kaplinna j6udes imestasime k6ik siinsete külmade ja niiskete ilmade üle, samuti tundus kohati nagu polekski Euroopast lahkunud. Kõik oli küll teistsugune, aga siiski sarnane.
Esimesel koolivaba nädalal otsustasime kuuese seltskonnaga lennata Durbanisse, mis asub India ookeani ääres, rentida auto ning avastada KwaZulu-Natal'i (KZN) mäed, rahvuspargid ning rannad. Maandudes tabas meid kõigepealt metsik kuumus, siis pruun ja kuiv maastik. Olime jõudnud nagu teise riiki. Samuti üllatasid inimesed, kes olid kuidagi sõbralikumad ja uudishimulikumad. Kui Kaplinnas ringi liikudes näeb nii valgeid kui musti suhteliselt võrdselt, siis läbi Pietermaritzburgi (mis on KZN maakonna keskus) sõites ei näinud me ühtegi valget inimest.
Durban, mis asub rannikul, on väga tuntud hindude kultuuri poolest, seal on neid terve hulk ning Durbanis peatudes tuleks kindlasti selle kultuuriga tutvuda, kasvõi India restorani külastades. Meie jõudsime Durbanisse alles oma reisi viimasel päeval ning kuna me hea meelega ei tahtnud kotte täis rendiautot Durbani tänavatele jätta, siis jäi kohalik toit maitsmata, kuid see-eest külastasime LAV-i vanimat hindu templit, mis jättis väga hea mulje. Tempel ise ei ole just kõige uhkem ega millegi pärast väga tuntud, kuid kuna preester oli väga üllatunud turiste nähes, siis tegi ta meile hea meelega vägagi personaalse tuuri ning selgitas tagamaid. Kõige toredam oli see, et ta teadis täpselt kust me tuleme ning selgitas vastavalt. Mu reisikaaslased, kes oli Indias käinud, ütlesid, et isegi Indias ei saanud asjad nii hästi lahti seletatud.
Juhuslikult istus tagasiteel lennukis minu kõrval ka üks tore India mammi. Kui olin talle kurtnud, et India toit jäi meil seekord proovimata, siis lubas ta mulle lahkelt retsepte meilida ning isegi enda segatud vürtsimiksi ehk masala saata :)
Kui nüüd algusesse tagasi tulla, siis minu jaoks möödusid reisi erilisemad hetked mägedes. Esimesel päeval suundusimegi Sani Pass'i poole, mis on mägitee LAV-ist Lesothosse. Lesothot me küll seekord ei avastanud, sest mina vajasin selleks viisat (erinevalt mu reisikaaslastest). Sellegipoolest oli Drakensbergi (Draakonimäed) loodus imeline ja matkad vahvad.
Esimene matk oli Sani Pass'i ääres. Võtsime ette matkaraja nimega Balancing Rocks. Kahjuks jäi meil sihtpunkt vallutamata, sest kaardid on siin ülikehvad ning suutsime tee peal 10 korda ära eksida ning siis teeraja jälle 10 korda üles leida. Kokkuvõttes osutus matk aga siiski meeldivaks, kuna avastasime imeilusaid vaateid rajast oluliselt eemal, ületasime enda ehitatud sildade abil jõgesid, jõudsime joani, mis pakkus meeldivat rahulolu ning lõpetasime üliõnnelikult tormi tõttu maha kukkunud puu abil mitmemeetrise traataia ületamisega (säästis meid paari kilomeetri pikkusest kõnnist).
Teine matk oli North Berg'i piirkonnas (Drakensberg jaguneb North, South ja Central Berg). Matkasime tippu nimega Sentinel. Ööbisime eelneval ööl Amphitheatre backpackeris ning vastuvõtu tädi (tõeline business lady) püüdis meid hoiatada, et seda matka pole kindlasti võimalik ise ette võtta ning peame kindlasti ostma nende 50 eurose paketi. Külapoest saadud juhtnööride abil otsustasime matka siiski üksi teha. Tuli välja, et see ei ole mitte midagi erilist ning üldjuhul teevad kõik seda ise. Ainus probleem, mis meil tekkis oli autoga Sentineli parklasse sõitmine. Sealt hakkas matk pihta, kuid tee sinna ei olnud meie Toyota Avanzale kõige lihtsam. Parklas olime muidugi ainuke mitte-4WD, aga kuna auto oli suhteliselt kõrge, siis saime sellega ikkagi hakkama. Matk võttis kokku ca 6h. Päris tippu jõudmiseks tuleb kasutada mäe külge kinnitatud kettredeleid. Ülevalt avaneb vaade Amphitheatre mäeseina poole ning maailmas teise k6rgeima joa poole - Tugela Falls. Viimane oli kuiva talve tõttu muidugi kehvas seisus ehk siis tilkus ja mitte ei voolanud. Soomlase Kaisa teravad silmad märkasid üleval ka tükikest lund. Sentinel peak on 3165m kõrgusel ning matka alustasime ca 2600m kõrguselt. Ei ole raske, kuid vaated on imelised ning kettredelid annavad lisaväärtuse. Soovitan!
Ööd veetsime me üldjuhul backpackerites, mida on üle LAV-i väga palju. Öö on soodne, 10-15 eur ning kohtud toredate inimestega, kes on samamoodi Aafrikat avastamas. Samas, muud teenused, nagu korraldatud matkad v6i isegi hommiku- ja õhtusöögid, võivad olla suhteliselt kallid (idaeurooplase rahakotile). Meie valikud: Sani Pass Lodge -> jaaa!!!; Amphitheatre Backpackers -> väga ilusad zulu stiilis hütid, puhas, natuke kallim, kuid iga nende liigutus näitas, et nad on orienteeritud raha teenimisele (seda tuleb lihtsalt silmas pidada seal); Karma Backpackers in Kastell -> väga meeldiv vanapaar, tube on vähe, kuid vastuvõtt eriline, hommikusöök väga maitsev ja tunne jääb väga hea; viienda ja kuuenda öö veetsime korteri-laadses kohas St Lucia's, kuna St Lucia backpackerid ei jätnud väga meeldivat muljet; seitsmes öö möödus The Secret Spot backpackeris Shakas Rock's (North Coast) -> oli küll armas koht, kuid väga must; viimaseks ööks rentisime majakese Dolphin Resort'is, Ballito, mida võin igati soovitada.
Teine oluline koht, kuhu terve reisiseltskond väga minna tahtis, oli Hluhluwe-iMfolozi National Park. Osade reisiraamatute järgi on see LAV-i k6ige parem rahvuspark, eriti loomade vaatamise mõttes, samas on ta suhteliselt väike. Meil kulus terve rahvuspargi läbisõitmiseks 12h. Alustasime kl 6 hommikul, kui väravad avati ning lahkusime päikseloojangul. Pargi kaart lubas muude loomade k6rval tervet nn suurt viite ehk siis lõvi, elevanti, leoparti, pühvlit ja ninasarvikut (ohtlikud 5 looma, mida nimetatakse siin koondnimetusega BIG 5). Mainitud viiest kohtusime ainult kahega: pühvli ja ninasarvikuga, kuid see viimane kohtumine oli väga eriline, sest ninasarvikuid ei ole maailmas just eriti palju. Hluhluwe's on esindatud nii must kui valge ninasarvik (eristada on neid suhteliselt raske, kuid hoolikalt jälgides ning pilti kõrval hoides on see siiski võimalik). Musti ninasarvikuid on maailmas ainult paar tuhat, neist enamus LAV-s, seega oli see külaskäik tõesti eriline. Teistest loomadest nägime mitmesuguseid antiloobilisi, kaelkirjakuid, ahve, sebrasid, tüügassiga, gnuusid ning ohtralt vahvaid linnuliike.
Reisi viimased päevad möödusid põhjarannikul. Plaan oli surfata (vähemalt kahel minu reisikaaslasel). Kaks hommikut nad seda ka tegid, kuid surfamiseks on parem minna Durbanisse või sealt allapoole nn Wild Coast'i poole. Kuna vaatamata 30-kraadisele kuumusele oli sealkandis siiski talv, siis olid rannad suhteliselt tühjad. Samuti hirmutasid hairünnakud, mida on LAV-is sel talvel paar tükki olnud.
KwaZulu-Natal on igati mõistlik valik, kui tahad mägedes matkata või väga lühikest safarit ette võtta. Hluhluwe-iMfolozi rahvuspark on väga hästi läbitav tavalise autoga ning omaette. Durban ise on suhteliselt ohtlik, seda rõhutavad nii reisiraamatud kui ka kohalikud. Surfamiseks on Durban aga suurepärane valik.
Minu jaoks olid Drakensbergi mäed väga fantastilised ning plaanin sinna varsti tagasi minna. Kui Märt mulle ütles, et need on eesti keeles Draakonimäed, siis tuli mul geograafia tund meelde. Mõtlesin, et kui imeline on ikka see, et need kauged kohad, mida ma koolis pähe õppima ning kaardil näitama pidin on nüüd siin lähedal. Ringi trippides tundsime end aga nagu Lion King'i filmis, sest just need samad Lion King'i puud on siin päriselt olemas :) Üleüldse on ikka väga freaky mõelda, et olen praegu teisel pool maakera...
No comments:
Post a Comment