Toiduturud on siin üldse väga populaarsed. Eelmisel nädalal käisime näiteks Hout Bay's, kus on samuti väga elav toiduturg reede õhtuti. Ja lisaks imelistele roogadele maailma eri paigust mängib bänd.
Kesklinnas asub aga Food Bazaar, kus saab väga soodsalt India köögi hõrgutisi maitsta.
Kolmapäeval oli meil viimane eksam enne vaheaega ning õhtul läksime üle pika aja kogu grupiga välja. Suundusime Long Street'ile, mis on tuntud peotänav. Alustasime The Waiting Room'iga. See on üks vahva koht populaarse burgerirestorani kohal, algselt mõeldudki kohana, kus oodata oma lauda restoranis ja teha üks pre drink, nüüd muutunud aga täiesti arvestatavaks peakohaks. Muusika on seal minu maitse järgi, seega olin veidi kurb kui see kell 12 kinni pandi ja pidime edasi liikuma. Läksime The Dubliner'i, kust kostusid elava bändi hääled. Oli küll suvaline garaaziband, aga samas piisavalt funky, et minu puusad õõtsuma panna.
Õhtu ei olnud küll pikk, aga järgmisel päeval oli nii meie kui ka sakslaste korter pool päeva rivist väljas. Ootasin kaua elutoas, kuni mu korterikaaslased vaikselt liigutama hakkasid. Minul oli nimelt plaan minna ja vallutada ometi kord Lõvipea mägi (või küngas) ehk siis Lion's Head, mis eraldab Camps Bay randa kesklinnast.
Lõpuks saingi Briani ja Hugo nõusse (kell 15:00) ning sõitsime Camps Bay'sse. Ma ei tea, mis värk on, aga miskipärast suudame siin kogu aeg ära eksida. Kõigepealt autoga, sõitsime ja sõitsime kuni avastasime, et oleme tagasi Sea Point'is, kust olime alustanud, ja siis jalgsi Lion's Head'i matkarajal - jõudsime ringiga tagasi kohta, kuhu olime auto jätnud. Ma olen siiski kindel, et tegemist ei ole hajameelsete eurooplastega, vaid absoluutselt kehvade juhtnööride ja sildimajandusega, mis siin levinud on.
Kui me lõpuks selle õige koha üles leidsime, kust üles matkata, oli lõvi pea kaetud pehme pilvemütsiga. Alustasime siiski trippi. Tee oli suhteliselt järsk ja mõnusalt raske. Vastu tuli mitmeid jooksjaid, kes siin trenni tegemas käivad. Mingi hetk jagunes tee kaheks, üks suund viitas soovitatud raja poole, teine enda vastutusel kettide abil üles minevale rajale. Loomulikult valisime selle viimase, sest pärast Amphitheatre matkarada Draakonimägedes tundsime end kettredelitel vägagi mugavalt. Üleval ei olnud enam kedagi, sest kell oli juba suhteliselt palju ja 360-kraadise vaate asemel ümbritses meid valge vatt. Kuid siiski siiski olid seal 2 armsat linnukest, kellest Hugol õnnestus paari katsega tsirkuseartistid treenida. Nimelt olid nad vägagi huvitatud Briani müslibatoonist ning õunast. Hugo siis jagaski oma energiaampsu linnukestega, kuid nii lihtsalt nad seda ei saanud, vaid pidid õhust ise kinni püüdma (said hakkama).
Sellepärast mulle Kaplinn meeldibki. Kui tahad astud randa, kui tahad ronid mäkke. 20 minutilise autosõidu kaugusel on aga täielik maaidüll veiniistanduste ja karjamaadega.
No comments:
Post a Comment