Täna hommikul käisime jälle Old Buiscuit Mill toiduturul, et end hea ja paremaga kostitada ning samal ajal veidraid toredaid inimesi jälgida.
Toiduturud on siin üldse väga populaarsed. Eelmisel nädalal käisime näiteks Hout Bay's, kus on samuti väga elav toiduturg reede õhtuti. Ja lisaks imelistele roogadele maailma eri paigust mängib bänd.
Kesklinnas asub aga Food Bazaar, kus saab väga soodsalt India köögi hõrgutisi maitsta.
Kolmapäeval oli meil viimane eksam enne vaheaega ning õhtul läksime üle pika aja kogu grupiga välja. Suundusime Long Street'ile, mis on tuntud peotänav. Alustasime The Waiting Room'iga. See on üks vahva koht populaarse burgerirestorani kohal, algselt mõeldudki kohana, kus oodata oma lauda restoranis ja teha üks pre drink, nüüd muutunud aga täiesti arvestatavaks peakohaks. Muusika on seal minu maitse järgi, seega olin veidi kurb kui see kell 12 kinni pandi ja pidime edasi liikuma. Läksime The Dubliner'i, kust kostusid elava bändi hääled. Oli küll suvaline garaaziband, aga samas piisavalt funky, et minu puusad õõtsuma panna.
Õhtu ei olnud küll pikk, aga järgmisel päeval oli nii meie kui ka sakslaste korter pool päeva rivist väljas. Ootasin kaua elutoas, kuni mu korterikaaslased vaikselt liigutama hakkasid. Minul oli nimelt plaan minna ja vallutada ometi kord Lõvipea mägi (või küngas) ehk siis Lion's Head, mis eraldab Camps Bay randa kesklinnast.
Lõpuks saingi Briani ja Hugo nõusse (kell 15:00) ning sõitsime Camps Bay'sse. Ma ei tea, mis värk on, aga miskipärast suudame siin kogu aeg ära eksida. Kõigepealt autoga, sõitsime ja sõitsime kuni avastasime, et oleme tagasi Sea Point'is, kust olime alustanud, ja siis jalgsi Lion's Head'i matkarajal - jõudsime ringiga tagasi kohta, kuhu olime auto jätnud. Ma olen siiski kindel, et tegemist ei ole hajameelsete eurooplastega, vaid absoluutselt kehvade juhtnööride ja sildimajandusega, mis siin levinud on.
Kui me lõpuks selle õige koha üles leidsime, kust üles matkata, oli lõvi pea kaetud pehme pilvemütsiga. Alustasime siiski trippi. Tee oli suhteliselt järsk ja mõnusalt raske. Vastu tuli mitmeid jooksjaid, kes siin trenni tegemas käivad. Mingi hetk jagunes tee kaheks, üks suund viitas soovitatud raja poole, teine enda vastutusel kettide abil üles minevale rajale. Loomulikult valisime selle viimase, sest pärast Amphitheatre matkarada Draakonimägedes tundsime end kettredelitel vägagi mugavalt. Üleval ei olnud enam kedagi, sest kell oli juba suhteliselt palju ja 360-kraadise vaate asemel ümbritses meid valge vatt. Kuid siiski siiski olid seal 2 armsat linnukest, kellest Hugol õnnestus paari katsega tsirkuseartistid treenida. Nimelt olid nad vägagi huvitatud Briani müslibatoonist ning õunast. Hugo siis jagaski oma energiaampsu linnukestega, kuid nii lihtsalt nad seda ei saanud, vaid pidid õhust ise kinni püüdma (said hakkama).
Sellepärast mulle Kaplinn meeldibki. Kui tahad astud randa, kui tahad ronid mäkke. 20 minutilise autosõidu kaugusel on aga täielik maaidüll veiniistanduste ja karjamaadega.
Saturday, 22 September 2012
Tuesday, 18 September 2012
Kiiret pole
Seltskond hakkab vaikselt laisaks muutuma. Alguses tahtsime kõik iga päev midagi teha ja kõike näha ning kogeda, et oma üleõpilasvahetuse kogemusest maksimum võtta. Püüdsime lausa end sundida mõtlema, et aega on ja selle viie kuu jooksul jõuab kõike.
Eile avastasin aga, et ma ei olegi veel poolt Kaplinna näinud ning oleme viimasel ajal ainult rannas vedelenud või sushit söönud. Kiireks läheb. Pakkusin välja ideid, mida lähipäevade ajal ette võtta ning kus me pole veel käinud ning kuhu võiks minna, kuid mu korterikaaslased ei läinud mu ideedega kaasa. Endiselt oli suhtumine, et küll jõuab.
Mul tekkis lausa hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike läbi käia ning avastan 5.detsembril, et mu Kaplinna kogemus jäi poolikuks.
Ja siis sattusin lugema Kadri Kõusaare artiklit, mida ta alustas järgmiselt:
"Nõnda nagu New Yorgi meeldejäävaim laks ei kipu tulema Empire State Buildingist, vaid nurgatagusest džässiklubist, on ka Istanbuli põhilised vaatamisväärsused – Hagia Sophia, Sinine mošee, Süleymaniye ehk Suleimani mošee ja Topkapı palee – küll põnevad, aga kohustuslikud. Südamesse suskavad pigem nooled, mida ei oota – mis ilmuvad varjuliselt kõrvaltänavalt, juhuslikult ja vabatahtlikult, nagu üks luider koer, kes ulus taktis mošeest kostuva palvekutsungiga." (Istanbuli stseenid, Go Reisiajakiri)
Absoluutselt loomulikult ei mäleta ma seda muuseumit, mida ma kindlasti pean külastama või seda majakat, mille taustal kõik pilti teevad, ma mäletan hoopis neid hetki oma kallite kursuse- ja korterikaaslastega, neid vestlusi ja mõtteid, mida jagame ning neid juhuslikke juhtumisi, mida me ei ole plaaninud.
Kiiret pole. Tegelikult mitte.
Eile avastasin aga, et ma ei olegi veel poolt Kaplinna näinud ning oleme viimasel ajal ainult rannas vedelenud või sushit söönud. Kiireks läheb. Pakkusin välja ideid, mida lähipäevade ajal ette võtta ning kus me pole veel käinud ning kuhu võiks minna, kuid mu korterikaaslased ei läinud mu ideedega kaasa. Endiselt oli suhtumine, et küll jõuab.
Mul tekkis lausa hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike läbi käia ning avastan 5.detsembril, et mu Kaplinna kogemus jäi poolikuks.
Ja siis sattusin lugema Kadri Kõusaare artiklit, mida ta alustas järgmiselt:
"Nõnda nagu New Yorgi meeldejäävaim laks ei kipu tulema Empire State Buildingist, vaid nurgatagusest džässiklubist, on ka Istanbuli põhilised vaatamisväärsused – Hagia Sophia, Sinine mošee, Süleymaniye ehk Suleimani mošee ja Topkapı palee – küll põnevad, aga kohustuslikud. Südamesse suskavad pigem nooled, mida ei oota – mis ilmuvad varjuliselt kõrvaltänavalt, juhuslikult ja vabatahtlikult, nagu üks luider koer, kes ulus taktis mošeest kostuva palvekutsungiga." (Istanbuli stseenid, Go Reisiajakiri)
Absoluutselt loomulikult ei mäleta ma seda muuseumit, mida ma kindlasti pean külastama või seda majakat, mille taustal kõik pilti teevad, ma mäletan hoopis neid hetki oma kallite kursuse- ja korterikaaslastega, neid vestlusi ja mõtteid, mida jagame ning neid juhuslikke juhtumisi, mida me ei ole plaaninud.
Kiiret pole. Tegelikult mitte.
Sunday, 16 September 2012
KwaZulu-Natal, Draakonimäed ja Lion King
L6una-Aafrika Vabariik on üks huvitav riik. Kaplinna j6udes imestasime k6ik siinsete külmade ja niiskete ilmade üle, samuti tundus kohati nagu polekski Euroopast lahkunud. Kõik oli küll teistsugune, aga siiski sarnane.
Esimesel koolivaba nädalal otsustasime kuuese seltskonnaga lennata Durbanisse, mis asub India ookeani ääres, rentida auto ning avastada KwaZulu-Natal'i (KZN) mäed, rahvuspargid ning rannad. Maandudes tabas meid kõigepealt metsik kuumus, siis pruun ja kuiv maastik. Olime jõudnud nagu teise riiki. Samuti üllatasid inimesed, kes olid kuidagi sõbralikumad ja uudishimulikumad. Kui Kaplinnas ringi liikudes näeb nii valgeid kui musti suhteliselt võrdselt, siis läbi Pietermaritzburgi (mis on KZN maakonna keskus) sõites ei näinud me ühtegi valget inimest.
Durban, mis asub rannikul, on väga tuntud hindude kultuuri poolest, seal on neid terve hulk ning Durbanis peatudes tuleks kindlasti selle kultuuriga tutvuda, kasvõi India restorani külastades. Meie jõudsime Durbanisse alles oma reisi viimasel päeval ning kuna me hea meelega ei tahtnud kotte täis rendiautot Durbani tänavatele jätta, siis jäi kohalik toit maitsmata, kuid see-eest külastasime LAV-i vanimat hindu templit, mis jättis väga hea mulje. Tempel ise ei ole just kõige uhkem ega millegi pärast väga tuntud, kuid kuna preester oli väga üllatunud turiste nähes, siis tegi ta meile hea meelega vägagi personaalse tuuri ning selgitas tagamaid. Kõige toredam oli see, et ta teadis täpselt kust me tuleme ning selgitas vastavalt. Mu reisikaaslased, kes oli Indias käinud, ütlesid, et isegi Indias ei saanud asjad nii hästi lahti seletatud.
Juhuslikult istus tagasiteel lennukis minu kõrval ka üks tore India mammi. Kui olin talle kurtnud, et India toit jäi meil seekord proovimata, siis lubas ta mulle lahkelt retsepte meilida ning isegi enda segatud vürtsimiksi ehk masala saata :)
Kui nüüd algusesse tagasi tulla, siis minu jaoks möödusid reisi erilisemad hetked mägedes. Esimesel päeval suundusimegi Sani Pass'i poole, mis on mägitee LAV-ist Lesothosse. Lesothot me küll seekord ei avastanud, sest mina vajasin selleks viisat (erinevalt mu reisikaaslastest). Sellegipoolest oli Drakensbergi (Draakonimäed) loodus imeline ja matkad vahvad.
Esimene matk oli Sani Pass'i ääres. Võtsime ette matkaraja nimega Balancing Rocks. Kahjuks jäi meil sihtpunkt vallutamata, sest kaardid on siin ülikehvad ning suutsime tee peal 10 korda ära eksida ning siis teeraja jälle 10 korda üles leida. Kokkuvõttes osutus matk aga siiski meeldivaks, kuna avastasime imeilusaid vaateid rajast oluliselt eemal, ületasime enda ehitatud sildade abil jõgesid, jõudsime joani, mis pakkus meeldivat rahulolu ning lõpetasime üliõnnelikult tormi tõttu maha kukkunud puu abil mitmemeetrise traataia ületamisega (säästis meid paari kilomeetri pikkusest kõnnist).
Teine matk oli North Berg'i piirkonnas (Drakensberg jaguneb North, South ja Central Berg). Matkasime tippu nimega Sentinel. Ööbisime eelneval ööl Amphitheatre backpackeris ning vastuvõtu tädi (tõeline business lady) püüdis meid hoiatada, et seda matka pole kindlasti võimalik ise ette võtta ning peame kindlasti ostma nende 50 eurose paketi. Külapoest saadud juhtnööride abil otsustasime matka siiski üksi teha. Tuli välja, et see ei ole mitte midagi erilist ning üldjuhul teevad kõik seda ise. Ainus probleem, mis meil tekkis oli autoga Sentineli parklasse sõitmine. Sealt hakkas matk pihta, kuid tee sinna ei olnud meie Toyota Avanzale kõige lihtsam. Parklas olime muidugi ainuke mitte-4WD, aga kuna auto oli suhteliselt kõrge, siis saime sellega ikkagi hakkama. Matk võttis kokku ca 6h. Päris tippu jõudmiseks tuleb kasutada mäe külge kinnitatud kettredeleid. Ülevalt avaneb vaade Amphitheatre mäeseina poole ning maailmas teise k6rgeima joa poole - Tugela Falls. Viimane oli kuiva talve tõttu muidugi kehvas seisus ehk siis tilkus ja mitte ei voolanud. Soomlase Kaisa teravad silmad märkasid üleval ka tükikest lund. Sentinel peak on 3165m kõrgusel ning matka alustasime ca 2600m kõrguselt. Ei ole raske, kuid vaated on imelised ning kettredelid annavad lisaväärtuse. Soovitan!
Ööd veetsime me üldjuhul backpackerites, mida on üle LAV-i väga palju. Öö on soodne, 10-15 eur ning kohtud toredate inimestega, kes on samamoodi Aafrikat avastamas. Samas, muud teenused, nagu korraldatud matkad v6i isegi hommiku- ja õhtusöögid, võivad olla suhteliselt kallid (idaeurooplase rahakotile). Meie valikud: Sani Pass Lodge -> jaaa!!!; Amphitheatre Backpackers -> väga ilusad zulu stiilis hütid, puhas, natuke kallim, kuid iga nende liigutus näitas, et nad on orienteeritud raha teenimisele (seda tuleb lihtsalt silmas pidada seal); Karma Backpackers in Kastell -> väga meeldiv vanapaar, tube on vähe, kuid vastuvõtt eriline, hommikusöök väga maitsev ja tunne jääb väga hea; viienda ja kuuenda öö veetsime korteri-laadses kohas St Lucia's, kuna St Lucia backpackerid ei jätnud väga meeldivat muljet; seitsmes öö möödus The Secret Spot backpackeris Shakas Rock's (North Coast) -> oli küll armas koht, kuid väga must; viimaseks ööks rentisime majakese Dolphin Resort'is, Ballito, mida võin igati soovitada.
Teine oluline koht, kuhu terve reisiseltskond väga minna tahtis, oli Hluhluwe-iMfolozi National Park. Osade reisiraamatute järgi on see LAV-i k6ige parem rahvuspark, eriti loomade vaatamise mõttes, samas on ta suhteliselt väike. Meil kulus terve rahvuspargi läbisõitmiseks 12h. Alustasime kl 6 hommikul, kui väravad avati ning lahkusime päikseloojangul. Pargi kaart lubas muude loomade k6rval tervet nn suurt viite ehk siis lõvi, elevanti, leoparti, pühvlit ja ninasarvikut (ohtlikud 5 looma, mida nimetatakse siin koondnimetusega BIG 5). Mainitud viiest kohtusime ainult kahega: pühvli ja ninasarvikuga, kuid see viimane kohtumine oli väga eriline, sest ninasarvikuid ei ole maailmas just eriti palju. Hluhluwe's on esindatud nii must kui valge ninasarvik (eristada on neid suhteliselt raske, kuid hoolikalt jälgides ning pilti kõrval hoides on see siiski võimalik). Musti ninasarvikuid on maailmas ainult paar tuhat, neist enamus LAV-s, seega oli see külaskäik tõesti eriline. Teistest loomadest nägime mitmesuguseid antiloobilisi, kaelkirjakuid, ahve, sebrasid, tüügassiga, gnuusid ning ohtralt vahvaid linnuliike.
Reisi viimased päevad möödusid põhjarannikul. Plaan oli surfata (vähemalt kahel minu reisikaaslasel). Kaks hommikut nad seda ka tegid, kuid surfamiseks on parem minna Durbanisse või sealt allapoole nn Wild Coast'i poole. Kuna vaatamata 30-kraadisele kuumusele oli sealkandis siiski talv, siis olid rannad suhteliselt tühjad. Samuti hirmutasid hairünnakud, mida on LAV-is sel talvel paar tükki olnud.
KwaZulu-Natal on igati mõistlik valik, kui tahad mägedes matkata või väga lühikest safarit ette võtta. Hluhluwe-iMfolozi rahvuspark on väga hästi läbitav tavalise autoga ning omaette. Durban ise on suhteliselt ohtlik, seda rõhutavad nii reisiraamatud kui ka kohalikud. Surfamiseks on Durban aga suurepärane valik.
Minu jaoks olid Drakensbergi mäed väga fantastilised ning plaanin sinna varsti tagasi minna. Kui Märt mulle ütles, et need on eesti keeles Draakonimäed, siis tuli mul geograafia tund meelde. Mõtlesin, et kui imeline on ikka see, et need kauged kohad, mida ma koolis pähe õppima ning kaardil näitama pidin on nüüd siin lähedal. Ringi trippides tundsime end aga nagu Lion King'i filmis, sest just need samad Lion King'i puud on siin päriselt olemas :) Üleüldse on ikka väga freaky mõelda, et olen praegu teisel pool maakera...
Esimesel koolivaba nädalal otsustasime kuuese seltskonnaga lennata Durbanisse, mis asub India ookeani ääres, rentida auto ning avastada KwaZulu-Natal'i (KZN) mäed, rahvuspargid ning rannad. Maandudes tabas meid kõigepealt metsik kuumus, siis pruun ja kuiv maastik. Olime jõudnud nagu teise riiki. Samuti üllatasid inimesed, kes olid kuidagi sõbralikumad ja uudishimulikumad. Kui Kaplinnas ringi liikudes näeb nii valgeid kui musti suhteliselt võrdselt, siis läbi Pietermaritzburgi (mis on KZN maakonna keskus) sõites ei näinud me ühtegi valget inimest.
Durban, mis asub rannikul, on väga tuntud hindude kultuuri poolest, seal on neid terve hulk ning Durbanis peatudes tuleks kindlasti selle kultuuriga tutvuda, kasvõi India restorani külastades. Meie jõudsime Durbanisse alles oma reisi viimasel päeval ning kuna me hea meelega ei tahtnud kotte täis rendiautot Durbani tänavatele jätta, siis jäi kohalik toit maitsmata, kuid see-eest külastasime LAV-i vanimat hindu templit, mis jättis väga hea mulje. Tempel ise ei ole just kõige uhkem ega millegi pärast väga tuntud, kuid kuna preester oli väga üllatunud turiste nähes, siis tegi ta meile hea meelega vägagi personaalse tuuri ning selgitas tagamaid. Kõige toredam oli see, et ta teadis täpselt kust me tuleme ning selgitas vastavalt. Mu reisikaaslased, kes oli Indias käinud, ütlesid, et isegi Indias ei saanud asjad nii hästi lahti seletatud.
Juhuslikult istus tagasiteel lennukis minu kõrval ka üks tore India mammi. Kui olin talle kurtnud, et India toit jäi meil seekord proovimata, siis lubas ta mulle lahkelt retsepte meilida ning isegi enda segatud vürtsimiksi ehk masala saata :)
Kui nüüd algusesse tagasi tulla, siis minu jaoks möödusid reisi erilisemad hetked mägedes. Esimesel päeval suundusimegi Sani Pass'i poole, mis on mägitee LAV-ist Lesothosse. Lesothot me küll seekord ei avastanud, sest mina vajasin selleks viisat (erinevalt mu reisikaaslastest). Sellegipoolest oli Drakensbergi (Draakonimäed) loodus imeline ja matkad vahvad.
Esimene matk oli Sani Pass'i ääres. Võtsime ette matkaraja nimega Balancing Rocks. Kahjuks jäi meil sihtpunkt vallutamata, sest kaardid on siin ülikehvad ning suutsime tee peal 10 korda ära eksida ning siis teeraja jälle 10 korda üles leida. Kokkuvõttes osutus matk aga siiski meeldivaks, kuna avastasime imeilusaid vaateid rajast oluliselt eemal, ületasime enda ehitatud sildade abil jõgesid, jõudsime joani, mis pakkus meeldivat rahulolu ning lõpetasime üliõnnelikult tormi tõttu maha kukkunud puu abil mitmemeetrise traataia ületamisega (säästis meid paari kilomeetri pikkusest kõnnist).
Teine matk oli North Berg'i piirkonnas (Drakensberg jaguneb North, South ja Central Berg). Matkasime tippu nimega Sentinel. Ööbisime eelneval ööl Amphitheatre backpackeris ning vastuvõtu tädi (tõeline business lady) püüdis meid hoiatada, et seda matka pole kindlasti võimalik ise ette võtta ning peame kindlasti ostma nende 50 eurose paketi. Külapoest saadud juhtnööride abil otsustasime matka siiski üksi teha. Tuli välja, et see ei ole mitte midagi erilist ning üldjuhul teevad kõik seda ise. Ainus probleem, mis meil tekkis oli autoga Sentineli parklasse sõitmine. Sealt hakkas matk pihta, kuid tee sinna ei olnud meie Toyota Avanzale kõige lihtsam. Parklas olime muidugi ainuke mitte-4WD, aga kuna auto oli suhteliselt kõrge, siis saime sellega ikkagi hakkama. Matk võttis kokku ca 6h. Päris tippu jõudmiseks tuleb kasutada mäe külge kinnitatud kettredeleid. Ülevalt avaneb vaade Amphitheatre mäeseina poole ning maailmas teise k6rgeima joa poole - Tugela Falls. Viimane oli kuiva talve tõttu muidugi kehvas seisus ehk siis tilkus ja mitte ei voolanud. Soomlase Kaisa teravad silmad märkasid üleval ka tükikest lund. Sentinel peak on 3165m kõrgusel ning matka alustasime ca 2600m kõrguselt. Ei ole raske, kuid vaated on imelised ning kettredelid annavad lisaväärtuse. Soovitan!
Ööd veetsime me üldjuhul backpackerites, mida on üle LAV-i väga palju. Öö on soodne, 10-15 eur ning kohtud toredate inimestega, kes on samamoodi Aafrikat avastamas. Samas, muud teenused, nagu korraldatud matkad v6i isegi hommiku- ja õhtusöögid, võivad olla suhteliselt kallid (idaeurooplase rahakotile). Meie valikud: Sani Pass Lodge -> jaaa!!!; Amphitheatre Backpackers -> väga ilusad zulu stiilis hütid, puhas, natuke kallim, kuid iga nende liigutus näitas, et nad on orienteeritud raha teenimisele (seda tuleb lihtsalt silmas pidada seal); Karma Backpackers in Kastell -> väga meeldiv vanapaar, tube on vähe, kuid vastuvõtt eriline, hommikusöök väga maitsev ja tunne jääb väga hea; viienda ja kuuenda öö veetsime korteri-laadses kohas St Lucia's, kuna St Lucia backpackerid ei jätnud väga meeldivat muljet; seitsmes öö möödus The Secret Spot backpackeris Shakas Rock's (North Coast) -> oli küll armas koht, kuid väga must; viimaseks ööks rentisime majakese Dolphin Resort'is, Ballito, mida võin igati soovitada.
Teine oluline koht, kuhu terve reisiseltskond väga minna tahtis, oli Hluhluwe-iMfolozi National Park. Osade reisiraamatute järgi on see LAV-i k6ige parem rahvuspark, eriti loomade vaatamise mõttes, samas on ta suhteliselt väike. Meil kulus terve rahvuspargi läbisõitmiseks 12h. Alustasime kl 6 hommikul, kui väravad avati ning lahkusime päikseloojangul. Pargi kaart lubas muude loomade k6rval tervet nn suurt viite ehk siis lõvi, elevanti, leoparti, pühvlit ja ninasarvikut (ohtlikud 5 looma, mida nimetatakse siin koondnimetusega BIG 5). Mainitud viiest kohtusime ainult kahega: pühvli ja ninasarvikuga, kuid see viimane kohtumine oli väga eriline, sest ninasarvikuid ei ole maailmas just eriti palju. Hluhluwe's on esindatud nii must kui valge ninasarvik (eristada on neid suhteliselt raske, kuid hoolikalt jälgides ning pilti kõrval hoides on see siiski võimalik). Musti ninasarvikuid on maailmas ainult paar tuhat, neist enamus LAV-s, seega oli see külaskäik tõesti eriline. Teistest loomadest nägime mitmesuguseid antiloobilisi, kaelkirjakuid, ahve, sebrasid, tüügassiga, gnuusid ning ohtralt vahvaid linnuliike.
Reisi viimased päevad möödusid põhjarannikul. Plaan oli surfata (vähemalt kahel minu reisikaaslasel). Kaks hommikut nad seda ka tegid, kuid surfamiseks on parem minna Durbanisse või sealt allapoole nn Wild Coast'i poole. Kuna vaatamata 30-kraadisele kuumusele oli sealkandis siiski talv, siis olid rannad suhteliselt tühjad. Samuti hirmutasid hairünnakud, mida on LAV-is sel talvel paar tükki olnud.
KwaZulu-Natal on igati mõistlik valik, kui tahad mägedes matkata või väga lühikest safarit ette võtta. Hluhluwe-iMfolozi rahvuspark on väga hästi läbitav tavalise autoga ning omaette. Durban ise on suhteliselt ohtlik, seda rõhutavad nii reisiraamatud kui ka kohalikud. Surfamiseks on Durban aga suurepärane valik.
Minu jaoks olid Drakensbergi mäed väga fantastilised ning plaanin sinna varsti tagasi minna. Kui Märt mulle ütles, et need on eesti keeles Draakonimäed, siis tuli mul geograafia tund meelde. Mõtlesin, et kui imeline on ikka see, et need kauged kohad, mida ma koolis pähe õppima ning kaardil näitama pidin on nüüd siin lähedal. Ringi trippides tundsime end aga nagu Lion King'i filmis, sest just need samad Lion King'i puud on siin päriselt olemas :) Üleüldse on ikka väga freaky mõelda, et olen praegu teisel pool maakera...
Kaplinn on värviline
Järgmisel pühapäeval joostakse Kaplinnas maratoni. Kuna olen siis veel siin ja mitte oma puhkust nautimas, siis lähen ka jooksma, aga kõigest 10 km. Maratoni algus on 6.30, siis kui päike tõuseb. See on täiesti mõistetav, sest lõppude lõpuks on ka Kaplinnas kuumaks läinud.
Tulin just jooksmast. Sättisin küll nii, et vahetult pärast päikeseloojangut tagasi jõuaks (pimedas ei taha siin joosta ja pimedaks läheb suht kohe pärast loojangut), kuid ikka oli nii kuum, et täitsa raske oli kohe mu tavapärane ring. Keeruliseks tegid jooksmise ka kõik need sajad tuhanded inimesed, kes täna perede ja sõpradega mere äärde olid tulnud, et seda kaua oodatud kuumust nautida. No kohe tõesti ei saanud joosta täna.
Jooksmas käies tekib alati väga palju erinevaid mõtteid, kuid blogimise ajaks on need loomulikult juba ununenud. Nt mõtlen alati, et kas kõik need valged inimesed, kes minuga jooksurada jagavad, elavad Kaplinnas või on need ühed väga sportlikud turistid. Kui nad afrikaani keeles (mis on suhteliselt hollandi keele sarnane) räägivad, siis pole kahtlustki, kuid paljud neist suhtlevad inglise keeles ning siis tekivad küll sellised mõtted. Loomulikult, ma jooksen ju Sea Point'i promenaadil ning Camps Bay's, mis on väga turistilikud kohad ning eelkõige ongi siinkandis väga palju valgeid. Kuid Kaplinn on värviline! Ja sõnale kapetoonlane ei ole mina suutnud veel selget pilti taha saada.
LAV-s on muidugi palju välismaalasi, kes on siia elama tulnud, nt iirlane Frank, keda ühe päikeseloojangu ajal Sea Point'i promenaadil kohtasime. Tema peab Kaplinnas agulilaste kooli. Kui Charlotte uuris, et miks just Kaplinn, oli vastus lihtne: "Look around!" (see oli tõesti fantastiliselt kuum ja ilus õhtu ning rohkem meil küsimusi sel teemal ei olnud).
Koolis on meil nii valgeid kui musti kursusekaaslasi (enam-vähem fifty-fifty, võib-olla valgeid veidi rohkem).
Sellegipoolest on enamus, ca 80% LAV-lastest, mustad ning ülejäänutest moodustavad suurema osa afrikaani keelt rääkivad hollandi maadeavastajate järeltulijad ning asiaadid (peamiselt indialased).
Lisaks eelpool nimetatule on siin ka väga palju inglise meresõitjate järeltulijaid (nt Hout Bay's kontserdil käies oli kohalike suhtluskeel inglise ja mitte afrikaani) ning hiinlasi (eriti Sea Point'i põhitänav on nende ärisid täis).
Inglise keelega siin aga probleemi pole, sest see on kultuuridevaheline suhtluskeel (küll aga mitte emakeel, kohalikud õpivad inglise keelt koolis nagu meiegi).
Tulin just jooksmast. Sättisin küll nii, et vahetult pärast päikeseloojangut tagasi jõuaks (pimedas ei taha siin joosta ja pimedaks läheb suht kohe pärast loojangut), kuid ikka oli nii kuum, et täitsa raske oli kohe mu tavapärane ring. Keeruliseks tegid jooksmise ka kõik need sajad tuhanded inimesed, kes täna perede ja sõpradega mere äärde olid tulnud, et seda kaua oodatud kuumust nautida. No kohe tõesti ei saanud joosta täna.
Jooksmas käies tekib alati väga palju erinevaid mõtteid, kuid blogimise ajaks on need loomulikult juba ununenud. Nt mõtlen alati, et kas kõik need valged inimesed, kes minuga jooksurada jagavad, elavad Kaplinnas või on need ühed väga sportlikud turistid. Kui nad afrikaani keeles (mis on suhteliselt hollandi keele sarnane) räägivad, siis pole kahtlustki, kuid paljud neist suhtlevad inglise keeles ning siis tekivad küll sellised mõtted. Loomulikult, ma jooksen ju Sea Point'i promenaadil ning Camps Bay's, mis on väga turistilikud kohad ning eelkõige ongi siinkandis väga palju valgeid. Kuid Kaplinn on värviline! Ja sõnale kapetoonlane ei ole mina suutnud veel selget pilti taha saada.
LAV-s on muidugi palju välismaalasi, kes on siia elama tulnud, nt iirlane Frank, keda ühe päikeseloojangu ajal Sea Point'i promenaadil kohtasime. Tema peab Kaplinnas agulilaste kooli. Kui Charlotte uuris, et miks just Kaplinn, oli vastus lihtne: "Look around!" (see oli tõesti fantastiliselt kuum ja ilus õhtu ning rohkem meil küsimusi sel teemal ei olnud).
Koolis on meil nii valgeid kui musti kursusekaaslasi (enam-vähem fifty-fifty, võib-olla valgeid veidi rohkem).
Sellegipoolest on enamus, ca 80% LAV-lastest, mustad ning ülejäänutest moodustavad suurema osa afrikaani keelt rääkivad hollandi maadeavastajate järeltulijad ning asiaadid (peamiselt indialased).
Lisaks eelpool nimetatule on siin ka väga palju inglise meresõitjate järeltulijaid (nt Hout Bay's kontserdil käies oli kohalike suhtluskeel inglise ja mitte afrikaani) ning hiinlasi (eriti Sea Point'i põhitänav on nende ärisid täis).
Inglise keelega siin aga probleemi pole, sest see on kultuuridevaheline suhtluskeel (küll aga mitte emakeel, kohalikud õpivad inglise keelt koolis nagu meiegi).
Saturday, 11 August 2012
West coast and Cedarberg
Neljapäeval oli naistepäev. LAV-is on see rahvuslik püha ning vaba päev. Seetõttu on meil pikk nädalavahetus ning otsustasime kuskile sõita. Ilmateade lubas nädalavahetuseks palju vihma ning mägedes ka lund, seega otsustasime juba kolmapäeva hommikul lahkuda, et võimalikult palju päikest saaks nautida.
Kolmapäeval paistiski päike ning oli väga kuum. Plaan oli sõita põhja poole ning jõuda Cedarbergi mägedesse. Alustasime läänerannikuga, sõitsime Atlandi äärt mööda ning külastasime paari väikelinna.
[vaade Table Mountain'i poole yle lahe]
Kui mulle muidu väga meeldivad väiksed linnad ja külad, siis siin LAV-is ei ole ma veel leidnud linna (peale Kaplinna), mis mulle väga meeldiks. Ka mu reisikaaslased arvasid nii, seega otsustasime Lonely Planeti soovitused vahele jätta ning suundusime West Coast National Park'i poole. Kuigi selle kirjeldus reisiraamatutes ei ole just kõige ahvatlevam, uskusime Briani sugulase soovitust seda kindlasti külastada. Ja meil kõigil oli hea meel, et seda tegime, sest oli tõesti külastamist väärt. Rahvuspargi väravas kahtlesime hetkeks, kui 9 eurost piletihinda nägime, kuid tundub, et olen oma esialgset olematut kauplemisoskust selle kuu ajaga nii palju lihvinud, et saime kohalikke tudengikaarte näidates sisse lõuna-aafriklase hinnaga, mis oli 50% soodsam. Mujal ei ole ma märganud, et kohalikele soodsam hind oleks ning tudengisoodustusi ei ole kuskil. See on ka muidugi arusaadav, sest LAV-is tähendab tudengistaatus, et sul on raha. Tagasi mõeldes on see rahvuspark muidugi ka 9 eurot väärt ;)
Rahvuspark on päris suur, voldik lubab lillevaipu ning teeäärsed sildid hoiatasid kilpkonnade eest. Esimesed kohtumised kilpkonnadega tegidki meid juba päris rõõmsaks, nagu ka mustad jaanalinnud, sest sinnani olime vaid halle näinud :D
Park on suhteliselt lame, kuid loodus on sellegi poolest väga vahelduv. Pargi keskele jääb imeilus laht, liivaluited vahelduvad suurte lillepõldudega ning pargis on koha leidnud mitmed loomaliigid: mitmesugused antiloobid ja kitselised, pühvlid, sebrad.
Nautisime vaateid, pildistasime loomi, sõime piknik lõunat ning suundusime tagasi värava poole. Minu lonely planetis sai rahvuspark kaunistatud "recommend" sildiga. Päike hakkas vaikselt loojuma ning pidime otsustama, mis saab majutusega. Kuumaveeallikatega majutuskoht, mis oli meie esialgne valik oli kahjuks täis ning proovisin teist lonely planeti soovitust, milleks oli juhuslik farm. Tädi tundus telefoni teel väga tore ning pakkus meile ka meelepärast hinda, R600 koos hommikusöögiga, mis teeb 15 eurot inimese kohta :) Teekond sihtpunkti oli pikk ja pime, kuid maalilised vaated mägiteedel olid vägagi nauditavad. Kohale jõudes avastasime end keset mitte midagit, kuid sidruni- ja mandariinifarm ning farmirahvas tekitas sooja tunde. Õhtusoogiks soovitas tädi minna samas lähedal asuvasse restorani ning võtta kaasa ka ujumisriided, sest see oli just seesama kuumaveeallikatega koht, kuhu alguses tuba püüdsime saada. Pärast õhtusooki hiilisime meie majutaja soovituste järgi kuumaveebasseini ning jäime lootma, et meid ei tabata.
Läks hästi ;) (aga hind mis me basseini eest tasusime oli suhteliselt kehv õhtusook). Peaks siinkohal mainima, et päeval avastasime end põllult, kus kasvasid kallad (täitsa vabalt, looduses) ning Julia otsustas mõned kaasa korjata.
Peagi möödus meist auto, kes teatas, et tehke niipalju pilte kui soovite, kuid ärge lilli kaasa korjake, sest see on seadusevastane. Meenusid mustad lillemüüjad Cape Towni tänavatelt, kes neid samu kallasid müüvad... Nii et läks hästi, et veetsime selle öö muinasjutumaal ja mitte kuskil oluliselt ebameeldivamas kohas.
Hommikusöögiks pakkus Mrs Burton meile traditsioonilist inglise hommikusööki koos värskelt pressitud mandariinimahla ja sidrunivõiga (lemon curd). Samuti pakkus ta meile lahkelt võimalust korjata mandariine kaasa, mida me ka hea meelega tegime.
See muinasjutuline koht ning meeldivad Burtonid jätsid meile nii hea mulje, et otsustasime ka teiseks ööks sinna jääda. Kuna kell tiksus juba 11 ligi ning plaan oli tegelikult matkama minna, siis püüdsime kiiruga asjad pakkida ning Algeria poole teele asuda. Cedarbergi mäed on väga ilusad ning kauneid matkaradu on palju. Meie kui algajad matkajad pidime seekord leppima lühema ning mitte just kõige populaarsema rajaga, et päevavalguses tagasi jõuda. Luba matkamiseks tuleb osta Algeriast ning lühemad rajad algasid samuti sealt seega sinna liikusimegi. Kohale jõudes kohtusime kohaliku aktivistiga, kelle soovitatud rajale läksimegi.
Rada oli raske ning päike oli kuum, seega pidime tegema palju "pildistamispeatusi", kuid jõudsime tippu lubatud 2,5 tunniga ning nautisime lõunat vaadetega kahele poole mäge ning need olid ronimist väärt.
Pärast tunnist lõunat alustasime teekonda tagasi. Kell oli juba 4.30 ning teadsime, et 6.30 on kottpime ning peame kiirustama. Rada viis aga hoopis kaugemale kohast, kuhu olime auto parkinud ning samuti ülespoole, järgmise mäekünka poole. Nii mõnelgi tekkis kahtlus, kas peaksime pöörduma tagasi tuntud tuldud tee poole, sest siltide puudumise ning eksimisvõimaluste eest hoiatati meid juba all. Jätkasime siiski. Teel kohtusime mägijänestega ning kitselistega. Peade kohal tiirutasid kotkad... Rada oli järsk ning päike loojus kiiresti. Varsti pöördus rada aga õigele poole ning allapoole, näod muutusid rõõmsamaks ning võimaliku varjupaiga otsimise mõtted vahetusid õllejoomise sooviga. Alla jõudsime täpselt viimasel hetkel ehk siis vahetult enne pimedust, autoga liikuma hakates oli juba täiesti pime.
Tänasime kohalikku, kes meile rada oli soovitanud ning tundsime head meelt, et olime selle raja ja mitte paaritunnise joavaatega raja ette võtnud. Mees ise oli juba vaikselt muret tundma hakanud ning tuli välja meid ootama, sest olime üle poole aasta ainukesed, kes olid sellele rajale läinud. Minu reisiraamatus sai koht igatahes jälle ära märgitud ning tuntud ja kaunid Maltese Cross ning Wolfberg Cracks and Arch jäävad järgmiseks korraks.
Kolmas päev algas jällegi ülimaitsva hommikusöögi ning meeldivate vestlustega. Farmi nimi on Steelwater Farm (0229213337).
Selleks päevaks meil plaane ei olnud, sest ilmateade oli lubanud väga kehva ilma. Hommikupäikest nautides otsustasime sõita veiniistanduste poole ning vaadata jooksvalt kas ööbime seal või suundume tagasi Kaplinna poole. Planeerisime teekonna nii, et mööduksime Bainskloof Pass'ist, mis pidi olema üks kauneimaid mägiteid riigis. Oli küll kaunis.
Õhtuks jõudsime ikkagi tagasi Kaplinna, et tähistada Briani sünnipäeva koos teistega.
[lumised mäetipud]
[Brian'i sünnipäevalõuna keset veidravõitu maastikku]
[reisikaaslased: prantslased Hugo ja Brian ning sakslane Julia]
Vot selline huvitav koht on ka veel Kaplinnas, täitsa kesest kesklinna (otsustasime Kaplinna tagasi jõudes välja uurida, mis täpsemalt toimub):
Tõenäoliselt oli vaja ärihoonetele ruumi juurde ning sillad otsustati maha võtta. Teadagi maksab ka see ja paistab, et silla täieliku eemaldamise asemel võeti maha ainult vajalik osa :D
Järgmise korrani ;)
Vihjed:
* Cedarbergi minnes soovitan natuke paremat autot kui Golf. Saime küll ilusti hakkama, kuid kuna sealkandis on asfalteerimata auklikke teid oluliselt rohkem võib probleeme tekkida. Ja kindlustus asfalteerimata teid ei kata.
* Järjekordne kinnitus, et reisiseltskonnast oleneb nii palju. Sobisime ülihästi ning selle seltskonnaga läheks igal ajal veelgi trippima.
* Kauple nii palju kui v6imalik.
Kolmapäeval paistiski päike ning oli väga kuum. Plaan oli sõita põhja poole ning jõuda Cedarbergi mägedesse. Alustasime läänerannikuga, sõitsime Atlandi äärt mööda ning külastasime paari väikelinna.
[vaade Table Mountain'i poole yle lahe]
Kui mulle muidu väga meeldivad väiksed linnad ja külad, siis siin LAV-is ei ole ma veel leidnud linna (peale Kaplinna), mis mulle väga meeldiks. Ka mu reisikaaslased arvasid nii, seega otsustasime Lonely Planeti soovitused vahele jätta ning suundusime West Coast National Park'i poole. Kuigi selle kirjeldus reisiraamatutes ei ole just kõige ahvatlevam, uskusime Briani sugulase soovitust seda kindlasti külastada. Ja meil kõigil oli hea meel, et seda tegime, sest oli tõesti külastamist väärt. Rahvuspargi väravas kahtlesime hetkeks, kui 9 eurost piletihinda nägime, kuid tundub, et olen oma esialgset olematut kauplemisoskust selle kuu ajaga nii palju lihvinud, et saime kohalikke tudengikaarte näidates sisse lõuna-aafriklase hinnaga, mis oli 50% soodsam. Mujal ei ole ma märganud, et kohalikele soodsam hind oleks ning tudengisoodustusi ei ole kuskil. See on ka muidugi arusaadav, sest LAV-is tähendab tudengistaatus, et sul on raha. Tagasi mõeldes on see rahvuspark muidugi ka 9 eurot väärt ;)
Rahvuspark on päris suur, voldik lubab lillevaipu ning teeäärsed sildid hoiatasid kilpkonnade eest. Esimesed kohtumised kilpkonnadega tegidki meid juba päris rõõmsaks, nagu ka mustad jaanalinnud, sest sinnani olime vaid halle näinud :D
Park on suhteliselt lame, kuid loodus on sellegi poolest väga vahelduv. Pargi keskele jääb imeilus laht, liivaluited vahelduvad suurte lillepõldudega ning pargis on koha leidnud mitmed loomaliigid: mitmesugused antiloobid ja kitselised, pühvlid, sebrad.
Nautisime vaateid, pildistasime loomi, sõime piknik lõunat ning suundusime tagasi värava poole. Minu lonely planetis sai rahvuspark kaunistatud "recommend" sildiga. Päike hakkas vaikselt loojuma ning pidime otsustama, mis saab majutusega. Kuumaveeallikatega majutuskoht, mis oli meie esialgne valik oli kahjuks täis ning proovisin teist lonely planeti soovitust, milleks oli juhuslik farm. Tädi tundus telefoni teel väga tore ning pakkus meile ka meelepärast hinda, R600 koos hommikusöögiga, mis teeb 15 eurot inimese kohta :) Teekond sihtpunkti oli pikk ja pime, kuid maalilised vaated mägiteedel olid vägagi nauditavad. Kohale jõudes avastasime end keset mitte midagit, kuid sidruni- ja mandariinifarm ning farmirahvas tekitas sooja tunde. Õhtusoogiks soovitas tädi minna samas lähedal asuvasse restorani ning võtta kaasa ka ujumisriided, sest see oli just seesama kuumaveeallikatega koht, kuhu alguses tuba püüdsime saada. Pärast õhtusooki hiilisime meie majutaja soovituste järgi kuumaveebasseini ning jäime lootma, et meid ei tabata.
Läks hästi ;) (aga hind mis me basseini eest tasusime oli suhteliselt kehv õhtusook). Peaks siinkohal mainima, et päeval avastasime end põllult, kus kasvasid kallad (täitsa vabalt, looduses) ning Julia otsustas mõned kaasa korjata.
Peagi möödus meist auto, kes teatas, et tehke niipalju pilte kui soovite, kuid ärge lilli kaasa korjake, sest see on seadusevastane. Meenusid mustad lillemüüjad Cape Towni tänavatelt, kes neid samu kallasid müüvad... Nii et läks hästi, et veetsime selle öö muinasjutumaal ja mitte kuskil oluliselt ebameeldivamas kohas.
Hommikusöögiks pakkus Mrs Burton meile traditsioonilist inglise hommikusööki koos värskelt pressitud mandariinimahla ja sidrunivõiga (lemon curd). Samuti pakkus ta meile lahkelt võimalust korjata mandariine kaasa, mida me ka hea meelega tegime.
See muinasjutuline koht ning meeldivad Burtonid jätsid meile nii hea mulje, et otsustasime ka teiseks ööks sinna jääda. Kuna kell tiksus juba 11 ligi ning plaan oli tegelikult matkama minna, siis püüdsime kiiruga asjad pakkida ning Algeria poole teele asuda. Cedarbergi mäed on väga ilusad ning kauneid matkaradu on palju. Meie kui algajad matkajad pidime seekord leppima lühema ning mitte just kõige populaarsema rajaga, et päevavalguses tagasi jõuda. Luba matkamiseks tuleb osta Algeriast ning lühemad rajad algasid samuti sealt seega sinna liikusimegi. Kohale jõudes kohtusime kohaliku aktivistiga, kelle soovitatud rajale läksimegi.
Rada oli raske ning päike oli kuum, seega pidime tegema palju "pildistamispeatusi", kuid jõudsime tippu lubatud 2,5 tunniga ning nautisime lõunat vaadetega kahele poole mäge ning need olid ronimist väärt.
Pärast tunnist lõunat alustasime teekonda tagasi. Kell oli juba 4.30 ning teadsime, et 6.30 on kottpime ning peame kiirustama. Rada viis aga hoopis kaugemale kohast, kuhu olime auto parkinud ning samuti ülespoole, järgmise mäekünka poole. Nii mõnelgi tekkis kahtlus, kas peaksime pöörduma tagasi tuntud tuldud tee poole, sest siltide puudumise ning eksimisvõimaluste eest hoiatati meid juba all. Jätkasime siiski. Teel kohtusime mägijänestega ning kitselistega. Peade kohal tiirutasid kotkad... Rada oli järsk ning päike loojus kiiresti. Varsti pöördus rada aga õigele poole ning allapoole, näod muutusid rõõmsamaks ning võimaliku varjupaiga otsimise mõtted vahetusid õllejoomise sooviga. Alla jõudsime täpselt viimasel hetkel ehk siis vahetult enne pimedust, autoga liikuma hakates oli juba täiesti pime.
Tänasime kohalikku, kes meile rada oli soovitanud ning tundsime head meelt, et olime selle raja ja mitte paaritunnise joavaatega raja ette võtnud. Mees ise oli juba vaikselt muret tundma hakanud ning tuli välja meid ootama, sest olime üle poole aasta ainukesed, kes olid sellele rajale läinud. Minu reisiraamatus sai koht igatahes jälle ära märgitud ning tuntud ja kaunid Maltese Cross ning Wolfberg Cracks and Arch jäävad järgmiseks korraks.
Kolmas päev algas jällegi ülimaitsva hommikusöögi ning meeldivate vestlustega. Farmi nimi on Steelwater Farm (0229213337).
Selleks päevaks meil plaane ei olnud, sest ilmateade oli lubanud väga kehva ilma. Hommikupäikest nautides otsustasime sõita veiniistanduste poole ning vaadata jooksvalt kas ööbime seal või suundume tagasi Kaplinna poole. Planeerisime teekonna nii, et mööduksime Bainskloof Pass'ist, mis pidi olema üks kauneimaid mägiteid riigis. Oli küll kaunis.
Õhtuks jõudsime ikkagi tagasi Kaplinna, et tähistada Briani sünnipäeva koos teistega.
[lumised mäetipud]
[Brian'i sünnipäevalõuna keset veidravõitu maastikku]
[reisikaaslased: prantslased Hugo ja Brian ning sakslane Julia]
Vot selline huvitav koht on ka veel Kaplinnas, täitsa kesest kesklinna (otsustasime Kaplinna tagasi jõudes välja uurida, mis täpsemalt toimub):
Tõenäoliselt oli vaja ärihoonetele ruumi juurde ning sillad otsustati maha võtta. Teadagi maksab ka see ja paistab, et silla täieliku eemaldamise asemel võeti maha ainult vajalik osa :D
Järgmise korrani ;)
Vihjed:
* Cedarbergi minnes soovitan natuke paremat autot kui Golf. Saime küll ilusti hakkama, kuid kuna sealkandis on asfalteerimata auklikke teid oluliselt rohkem võib probleeme tekkida. Ja kindlustus asfalteerimata teid ei kata.
* Järjekordne kinnitus, et reisiseltskonnast oleneb nii palju. Sobisime ülihästi ning selle seltskonnaga läheks igal ajal veelgi trippima.
* Kauple nii palju kui v6imalik.
Sunday, 5 August 2012
Signal Hill
See nädalavahetus pidi olema väga külm ja vihmane, kuid tegelikult nii külm ei olegi. Päike paistab juba teist päeva järjest. Seega luhtusid meie esialgsed plaanid õppida ja teha reisiplaane ning käisime eile matkamas Signal Hill'il. Kui mõelda Kaplinna asetuse peale, siis Signal Hill on see mägi, mis jääb Sea Point'i (see linnaosa kus me elame) ja kesklinna vahele. See on oluliselt madalam kui Table Mountain, kuid pakub meeldivaid vaateid Atlandi ookeanile ning pikki hooldatud matkaradu.
Ülevalt alla: kaunid vaated Signal Hill'ilt Atlandi ookeani poole, vaade Table Mountain'i poole Singal Hill'i tipust, kohalik kaunitar Guinea Fowl (eesti keeles google translate'i kohaselt pärlkana) ja matkarada Lion's Head'i poole, mis on ühenduses Signal Hill'iga, kuid mille vallutamine on jällegi järgmise korra ülesanne, sest päike loojub siin kiirelt.
Ülevalt alla: kaunid vaated Signal Hill'ilt Atlandi ookeani poole, vaade Table Mountain'i poole Singal Hill'i tipust, kohalik kaunitar Guinea Fowl (eesti keeles google translate'i kohaselt pärlkana) ja matkarada Lion's Head'i poole, mis on ühenduses Signal Hill'iga, kuid mille vallutamine on jällegi järgmise korra ülesanne, sest päike loojub siin kiirelt.
Hea Lootuse Neem
Avastasin, et ei olegi uuendanud blogi eelmise nädalavahetuse lõpu seisuga. Vahepeal oleme vist olnud väga õpituhinas. Meil oli kaks suuremat testi nädala lõpus ning selleks oli vaja hoolikalt ette valmistada. Kuigi oli tegemist avatud materjalidega testidega, ei olnud sellest väga kasu, sest aega oli täpselt 1h ning selle aja jooksul ei oleks isegi siis jõudnud kõike kirja panna, kui raamatud pähe oleks tuupinud. Midagi uut!
Tagasi eelmise nädalavahetuse juurde... Kuna lubas ilusat ilma, siis plaanisime pühapäeval Table Mountain'i otsa ronida. Hommikul avastasime, et cable car on remondis. Kuna üles ja alla ronimine oleks liiga kaua aega võtnud ning pimedas ei soovitata ronida (üleüldse on Table Mountain suhteliselt ohtlik ala ning röövimised ei olegi väga ebatavalised seal), siis jätsime Table Mountain'i järgmiseks korraks ning asusime kahe pisikese golfiga teele Hea Lootuse Neeme poole (Cape of Good Hope).
Siin üks pilt sellest suurest mürakast lauamäest, mis nn emalinna (Mother Town) valvab:
Hea Lootuse Neem on Cape'i poolsaare kõige lõunapoolsem tipp. See on ümbritsetud rahvuspargiga, mis on täis imeilusaid taimi (seekord jäi see ilu avastamata, sest oleme talves, kuid kevadel püüame kindlasti tagasi tulla), loomadest on esindatud jaanalinnud, paavianid, sebrad ja antiloobid (bonteboks), millest tutvusime kahe esimesega.
Hea Lootuse neem on tuntud ka kui tormide neem (nii nimetas selle Portugali meresõitja Bartolomeu Dias, kui selle 1488.aastal avastas). Ja kuigi oli väga vaikne ning päikseline päev, oli Cape Point'is (selles päris tipus) tõesti tunda tormilist tuult. Neem pakub fantastilisi matkaradu, mille pikkused ulatuvad mitmepäevastest matkadest paaritunnise rahuliku kõnnnakuni. Sel päeval kõndisime Cape Point'ist Dias Point'ini ja tagasi ning Cape Point'ist Cape of Good Hope'ni. Kõik rajad on väga hästi hooldatud ning on lihtsalt läbitavad. Teel tervitasid meid jällegi paavianid ning jaanilinnud. Kokku võttis see 2-3h.
Enamik turiste paistsid eelistavat Cape Point'i majakat, kuid soovitan kindlasti võtta ette väike jalutuskäik Cape of Good Hope'i poole ;) Tekitas küll fantastilise tunde, et minu ja Antarktika vahele jääb ainult meri.
Tihti arvatakse, et see on see punkt, kus Atlandi ja India ookean kohtuvad, kuid tegelikult on kõige lõunapoolseim punkt natuke ida pool, nimetatakse Cape Agulhas. Sinna jõuame ka kindasti millalgi.
Eelmisel nädalavahetusel käisime ka ühe kohaliku lauliku kontserdil. Tekitas väga hea tunde ning lahkusime koos tema plaadiga.
http://www.youtube.com/watch?v=-JgggYmdc7Q
Tagasi eelmise nädalavahetuse juurde... Kuna lubas ilusat ilma, siis plaanisime pühapäeval Table Mountain'i otsa ronida. Hommikul avastasime, et cable car on remondis. Kuna üles ja alla ronimine oleks liiga kaua aega võtnud ning pimedas ei soovitata ronida (üleüldse on Table Mountain suhteliselt ohtlik ala ning röövimised ei olegi väga ebatavalised seal), siis jätsime Table Mountain'i järgmiseks korraks ning asusime kahe pisikese golfiga teele Hea Lootuse Neeme poole (Cape of Good Hope).
Siin üks pilt sellest suurest mürakast lauamäest, mis nn emalinna (Mother Town) valvab:
Hea Lootuse Neem on Cape'i poolsaare kõige lõunapoolsem tipp. See on ümbritsetud rahvuspargiga, mis on täis imeilusaid taimi (seekord jäi see ilu avastamata, sest oleme talves, kuid kevadel püüame kindlasti tagasi tulla), loomadest on esindatud jaanalinnud, paavianid, sebrad ja antiloobid (bonteboks), millest tutvusime kahe esimesega.
Hea Lootuse neem on tuntud ka kui tormide neem (nii nimetas selle Portugali meresõitja Bartolomeu Dias, kui selle 1488.aastal avastas). Ja kuigi oli väga vaikne ning päikseline päev, oli Cape Point'is (selles päris tipus) tõesti tunda tormilist tuult. Neem pakub fantastilisi matkaradu, mille pikkused ulatuvad mitmepäevastest matkadest paaritunnise rahuliku kõnnnakuni. Sel päeval kõndisime Cape Point'ist Dias Point'ini ja tagasi ning Cape Point'ist Cape of Good Hope'ni. Kõik rajad on väga hästi hooldatud ning on lihtsalt läbitavad. Teel tervitasid meid jällegi paavianid ning jaanilinnud. Kokku võttis see 2-3h.
Enamik turiste paistsid eelistavat Cape Point'i majakat, kuid soovitan kindlasti võtta ette väike jalutuskäik Cape of Good Hope'i poole ;) Tekitas küll fantastilise tunde, et minu ja Antarktika vahele jääb ainult meri.
Tihti arvatakse, et see on see punkt, kus Atlandi ja India ookean kohtuvad, kuid tegelikult on kõige lõunapoolseim punkt natuke ida pool, nimetatakse Cape Agulhas. Sinna jõuame ka kindasti millalgi.
Eelmisel nädalavahetusel käisime ka ühe kohaliku lauliku kontserdil. Tekitas väga hea tunde ning lahkusime koos tema plaadiga.
http://www.youtube.com/watch?v=-JgggYmdc7Q
Subscribe to:
Posts (Atom)

















