West coast and Cedarberg

Neljapäeval oli naistepäev. LAV-is on see rahvuslik püha ning vaba päev. Seetõttu on meil pikk nädalavahetus ning otsustasime kuskile sõita. Ilmateade lubas nädalavahetuseks palju vihma ning mägedes ka lund, seega otsustasime juba kolmapäeva hommikul lahkuda, et võimalikult palju päikest saaks nautida.

Kolmapäeval paistiski päike ning oli väga kuum. Plaan oli sõita põhja poole ning jõuda Cedarbergi mägedesse. Alustasime läänerannikuga, sõitsime Atlandi äärt mööda ning külastasime paari väikelinna.

[vaade Table Mountain'i poole yle lahe]

Kui mulle muidu väga meeldivad väiksed linnad ja külad, siis siin LAV-is ei ole ma veel leidnud linna (peale Kaplinna), mis mulle väga meeldiks. Ka mu reisikaaslased arvasid nii, seega otsustasime Lonely Planeti soovitused vahele jätta ning suundusime West Coast National Park'i poole. Kuigi selle kirjeldus reisiraamatutes ei ole just kõige ahvatlevam, uskusime Briani sugulase soovitust seda kindlasti külastada. Ja meil kõigil oli hea meel, et seda tegime, sest oli tõesti külastamist väärt. Rahvuspargi väravas kahtlesime hetkeks, kui 9 eurost piletihinda nägime, kuid tundub, et olen oma esialgset olematut kauplemisoskust selle kuu ajaga nii palju lihvinud, et saime kohalikke tudengikaarte näidates sisse lõuna-aafriklase hinnaga, mis oli 50% soodsam. Mujal ei ole ma märganud, et kohalikele soodsam hind oleks ning tudengisoodustusi ei ole kuskil. See on ka muidugi arusaadav, sest LAV-is tähendab tudengistaatus, et sul on raha. Tagasi mõeldes on see rahvuspark muidugi ka 9 eurot väärt ;)

Rahvuspark on päris suur, voldik lubab lillevaipu ning teeäärsed sildid hoiatasid kilpkonnade eest. Esimesed kohtumised kilpkonnadega tegidki meid juba päris rõõmsaks, nagu ka mustad jaanalinnud, sest sinnani olime vaid halle näinud :D

Park on suhteliselt lame, kuid loodus on sellegi poolest väga vahelduv. Pargi keskele jääb imeilus laht, liivaluited vahelduvad suurte lillepõldudega ning pargis on koha leidnud mitmed loomaliigid: mitmesugused antiloobid ja kitselised, pühvlid, sebrad.

Nautisime vaateid, pildistasime loomi, sõime piknik lõunat ning suundusime tagasi värava poole. Minu lonely planetis sai rahvuspark kaunistatud "recommend" sildiga. Päike hakkas vaikselt loojuma ning pidime otsustama, mis saab majutusega. Kuumaveeallikatega majutuskoht, mis oli meie esialgne valik oli kahjuks täis ning proovisin teist lonely planeti soovitust, milleks oli juhuslik farm. Tädi tundus telefoni teel väga tore ning pakkus meile ka meelepärast hinda, R600 koos hommikusöögiga, mis teeb 15 eurot inimese kohta :) Teekond sihtpunkti oli pikk ja pime, kuid maalilised vaated mägiteedel olid vägagi nauditavad. Kohale jõudes avastasime end keset mitte midagit, kuid sidruni- ja mandariinifarm ning farmirahvas tekitas sooja tunde. Õhtusoogiks soovitas tädi minna samas lähedal asuvasse restorani ning võtta kaasa ka ujumisriided, sest see oli just seesama kuumaveeallikatega koht, kuhu alguses tuba püüdsime saada. Pärast õhtusooki hiilisime meie majutaja soovituste järgi kuumaveebasseini ning jäime lootma, et meid ei tabata.

Läks hästi ;) (aga hind mis me basseini eest tasusime oli suhteliselt kehv õhtusook). Peaks siinkohal mainima, et päeval avastasime end põllult, kus kasvasid kallad (täitsa vabalt, looduses) ning Julia otsustas mõned kaasa korjata.

Peagi möödus meist auto, kes teatas, et tehke niipalju pilte kui soovite, kuid ärge lilli kaasa korjake, sest see on seadusevastane. Meenusid mustad lillemüüjad Cape Towni tänavatelt, kes neid samu kallasid müüvad... Nii et läks hästi, et veetsime selle öö muinasjutumaal ja mitte kuskil oluliselt ebameeldivamas kohas.

Hommikusöögiks pakkus Mrs Burton meile traditsioonilist inglise hommikusööki koos värskelt pressitud mandariinimahla ja sidrunivõiga (lemon curd). Samuti pakkus ta meile lahkelt võimalust korjata mandariine kaasa, mida me ka hea meelega tegime.

See muinasjutuline koht ning meeldivad Burtonid jätsid meile nii hea mulje, et otsustasime ka teiseks ööks sinna jääda. Kuna kell tiksus juba 11 ligi ning plaan oli tegelikult matkama minna, siis püüdsime kiiruga asjad pakkida ning Algeria poole teele asuda. Cedarbergi mäed on väga ilusad ning kauneid matkaradu on palju. Meie kui algajad matkajad pidime seekord leppima lühema ning mitte just kõige populaarsema rajaga, et päevavalguses tagasi jõuda. Luba matkamiseks tuleb osta Algeriast ning lühemad rajad algasid samuti sealt seega sinna liikusimegi. Kohale jõudes kohtusime kohaliku aktivistiga, kelle soovitatud rajale läksimegi.

Rada oli raske ning päike oli kuum, seega pidime tegema palju "pildistamispeatusi", kuid jõudsime tippu lubatud 2,5 tunniga ning nautisime lõunat vaadetega kahele poole mäge ning need olid ronimist väärt.

Pärast tunnist lõunat alustasime teekonda tagasi. Kell oli juba 4.30 ning teadsime, et 6.30 on kottpime ning peame kiirustama. Rada viis aga hoopis kaugemale kohast, kuhu olime auto parkinud ning samuti ülespoole, järgmise mäekünka poole. Nii mõnelgi tekkis kahtlus, kas peaksime pöörduma tagasi tuntud tuldud tee poole, sest siltide puudumise ning eksimisvõimaluste eest hoiatati meid juba all. Jätkasime siiski. Teel kohtusime mägijänestega ning kitselistega. Peade kohal tiirutasid kotkad... Rada oli järsk ning päike loojus kiiresti. Varsti pöördus rada aga õigele poole ning allapoole, näod muutusid rõõmsamaks ning võimaliku varjupaiga otsimise mõtted vahetusid õllejoomise sooviga. Alla jõudsime täpselt viimasel hetkel ehk siis vahetult enne pimedust, autoga liikuma hakates oli juba täiesti pime.

Tänasime kohalikku, kes meile rada oli soovitanud ning tundsime head meelt, et olime selle raja ja mitte paaritunnise joavaatega raja ette võtnud. Mees ise oli juba vaikselt muret tundma hakanud ning tuli välja meid ootama, sest olime üle poole aasta ainukesed, kes olid sellele rajale läinud. Minu reisiraamatus sai koht igatahes jälle ära märgitud ning tuntud ja kaunid Maltese Cross ning Wolfberg Cracks and Arch jäävad järgmiseks korraks.

Kolmas päev algas jällegi ülimaitsva hommikusöögi ning meeldivate vestlustega. Farmi nimi on Steelwater Farm (0229213337).

Selleks päevaks meil plaane ei olnud, sest ilmateade oli lubanud väga kehva ilma. Hommikupäikest nautides otsustasime sõita veiniistanduste poole ning vaadata jooksvalt kas ööbime seal või suundume tagasi Kaplinna poole. Planeerisime teekonna nii, et mööduksime Bainskloof Pass'ist, mis pidi olema üks kauneimaid mägiteid riigis. Oli küll kaunis.

Õhtuks jõudsime ikkagi tagasi Kaplinna, et tähistada Briani sünnipäeva koos teistega.

[lumised mäetipud]

[Brian'i sünnipäevalõuna keset veidravõitu maastikku]

[reisikaaslased: prantslased Hugo ja Brian ning sakslane Julia]

Vot selline huvitav koht on ka veel Kaplinnas, täitsa kesest kesklinna (otsustasime Kaplinna tagasi jõudes välja uurida, mis täpsemalt toimub):

Tõenäoliselt oli vaja ärihoonetele ruumi juurde ning sillad otsustati maha võtta. Teadagi maksab ka see ja paistab, et silla täieliku eemaldamise asemel võeti maha ainult vajalik osa :D

Järgmise korrani ;)

Vihjed:
* Cedarbergi minnes soovitan natuke paremat autot kui Golf. Saime küll ilusti hakkama, kuid kuna sealkandis on asfalteerimata auklikke teid oluliselt rohkem võib probleeme tekkida. Ja kindlustus asfalteerimata teid ei kata.
* Järjekordne kinnitus, et reisiseltskonnast oleneb nii palju. Sobisime ülihästi ning selle seltskonnaga läheks igal ajal veelgi trippima.
* Kauple nii palju kui v6imalik.