Sain oma õppeviisa täpselt nii pikaks ajaks kui mu kool kestab ehk siis juuli algusest detsembri alguseni, sest nii nõuab Archimedese sihtasutus, kes DoRa magistrirände programmiga mu õpinguid siin Lõuna-Aafrika Vabariigis toetab. Pean tagasi Eestisse lendama hiljemalt nädala jooksul pärast õpingute lõppu. Alguses olin natuke kurb, sest arvasin, et see tähendab, et ei saa siin riigis pikemalt ringi reisida ning muid piirkondi tundma õppida. Kohale jõudes selgus aga, et kooli graafik ei olegi siin nii tihe. Augustis oli meil üks vaba nädal, mille jooksul käisime ära Durbanis ja Kwa-Zulu Natali maakonnas. Septembri lõpust alates oli meil lausa kolm nädalat puhkust, novembris tuleb aga veel kaks korda kaks vaba nädalat.
Selle pikema puhkuse ajal oli vahetusüliõpilasi Kaplinnas vaid mõni üksik, sest enamus rändas ringi. Osad käisid Namiibias või Mosambiigis, osad jõudsid ka Victoria koseni Sambia ja Zimbabwe piiril, ning paljud piirdusid Lõuna-Aafrika Vabariigi ida poole, Lesotho ja Svaasimaaga. Mina kuulun nende viimaste hulka :)
26.septembril tuli mulle külla mu esimene ja ainuke külaline - Märt. Märdiga otsustasime avastada suure osa Lõuna-Aafrika Vabariigist, et siis pärast seda tagasi Kaplinna suunduda. Planeerisime reisi pikalt, sest meil oli selleks ainult kaks nädalat, näha on aga palju ning need vahemaad siin riigis on tõeliselt suured. Olulised kohad, mille tahtsime reisi mahutada olid Krügeri rahvuspark, Draakonimäed, Lesotho ja Svaasimaa. Kuna soovitatakse Garden Route'i ehk nn Aedade Teed, mis asub riigi lõunakaldal siis otsustasime ka selle sisse panna ning nimetatud teed mööda tagasi Kaplinna sõita.
Vahemaad on siin metsikult suured ning ühistransport mitte just kõige parem, seega autorent osutus ainukeseks võimalikuks variandiks. Seda toetab ka riigi suurepärane teede võrgustik, mis teeb silmad ette paljudele riikidele, sealhulgas Eestile. Võtsime auto Aroundaboutcars'ist, mis on tuntud soodsate pakkumiste poolest ning olime oma Chevrolet Aveo'ga üsna rahul.
Reis algas Johannesburgist, kuhu Märt saabus Air France'iga ning mina kohaliku Kulula lennuliiniga. Johannesburg ei ole Lõuna-Aafrika Vabariik pealinn nagu seda tihti eksklikult arvatakse. Pealinn on hoopiski Pretoria, mis asub Johannesburgist mõnikümmend kilomeetrit põhja pool. Sellegipoolest on Johannesburg suurlinn, kus on koha sisse võtnud riigi ärikeskus ning mis pakub fantastilist ööelu (lisaks klubitamisele kahjuks ka muidugi kuritegevust). Meil jäi Johannesburg seekord aga külastamata, sest aeg oli piiratud ning metsik Aafrika loodus paelus mõlemaid rohkem.
Meie marsruut seega:
Johannesburgi lennujaam -> Blyde River Canyon'i piirkond -> Krügeri rahvuspark -> Svaasimaa -> Lesotho -> Draakonimäed -> Garden Route ehk Port Elizabeth'ist Kaplinnani
Kuna reis oli pikk ning nüüd juba mõni aeg tagasi, siis on mul kõige lihtsam seda kirjeldada päev päeva haaval nii, et
1 päev
Saabumine Johannesburgi ning sõit Graskop'i poole
See saabumine oli meie mõlema jaoks nagu saabumine teise riiki, esiteks kuumuse pärast, mis meid tervitas ja teiseks seetõttu (just minu jaoks), et Kaplinn on ikkagi Lõuna-Aafrika ülejäänud piirkondadest niivõrd erinev. Tee
Graskop'i oli ca 400 km ning kohale jõudsime pimedas (nagu edaspidi lugeda saab, siis ei erinenud järgmised kaks nädalat sellest oluliselt). Majutus oli meil broneeritud
Panorama View Chaletis, mille valisime fantastilise vaatega basseini järgi. Kohale jõudes oli vaade tõepoolest nagu lubatud ning kastsime end enne magama minekut selles meeldivas basseinis.
2 päev
Blyde River Canyon: Three Rondavels, Bourke's Luck Potholes, God's Window
Pärast hommikusuplust lahkusime, et avastada Blyde'i jõe ümbrus, mis on osa Draakonimägede astangust ning pakub fantastilisi kanjonivaateid. Alustasime kõige kuulsamaga, milleks on Kolm Rondavelli (
Three Rondavels). Rondavelle saab imetleda vaateplatvormilt, kust avaneb vaade üle kanjoni kolme mäekünka poole, mis on rondavelli ehk zulu- või xhosa-pärase ümara eskimo-tüüpi hüti nimetus. Kuigi on tegemist väga turistiliku atraktsiooniga ning kui sa just päevi Blyde'i jõe äärt mööda matkata ei taha, siis kõigest vaatega, on see vaade fantastiliselt kena. Rondavellid, jõgi ning loodus moodustab imelise terviku ning facebook'i piltide jaoks on ainest küllaga.
Blyde River Canyon'i piirkonnas on kohti, mida näha ja külastada palju. Eriti soovitatakse koskesid - Berlin Falls, Lisbon Falls, MacMac Falls jne. Meie jätsime aga kosed vahele ja suundusime
Bourke's Luck Potholes'ide juurde, mis kujutab endast kahe jõe kokkupuutel formeerunud auke jõekurus. Nimetuse on koht saanud kullakaevaja järgi, kes sealt ammu aega tagasi kulda leidis.
Edasi liikusime
God's Window juurde, mis näeb reisiraamatu piltidel väga suursugune välja, tegelikkuses ei ole aga midagi väga erilist.
Kuna kõik vaatamisväärsused pannakse viiest kinni ja pimeduse tõttu pärast seda suurt midagi enam ei näegi, siis rohkem me sellel päeval näha ei jõudnud ning sellega lõppes meie Blyde River Canyon'i tuur. Õhtuks pidime jõudma
Cheetah Inn'i,
Klaserie's Krügeri rahvuspargi külje all, kus olime broneerinud omale kaheks ööks majutuse. Enne seda sõime õhtust mootorratturite pubis Graskop'is (sest see oli ainuke mitte turistilik koht, mis sellel kellaajal veel lahti oli).
3 päev
Krügeri rahvuspark: Orpeni väravast Satara laagriplatsini ja öösafari
Krügeri rahvuspark on Lõuna-Aarika suurim, olles 352 km pikk ning 60 km lai. Krüger jaguneb mitmeks eri osaks vastavalt loodusele. Põhjas on kuivem ning lõunas niiskem. Seetõttu on ka loomade nägemise võimalus erinevates piirkondades vastav. Peamiselt koonduvad loomad lõunasse, kus on rohkem vett, kaslaste lemmikkohad on aga pargi keskosas. Meie alustasime oma Krügeri kogemust teekonnaga
Orpeni väravast Satara laagriplatsi poole, mis pidavat olema parim piirkond kaslaste märkamiseks.
Krügeri rahvuspargi teedevõrgustik on väga hea ning suurepäraselt läbitav tavalise autoga. Teedelt maha keerama ei pea, sest loomad on autodega harjunud ning on rahulikult suurte teede ääres.
Esimene loom, keda me sellel hommikul nägime (ja seda veel enne Krügerisse sisenemist) oli
kaelkirjak.
Kaelkirjakud on minu meelest fantastilised ning nautisime nende tegevusi ka hiljem, juba pargis sees olles väga meeleldi. Parki jõudes ei läinud aga kaua, kui jõudsime mitme tee ääres seisva autoni. See tähendas, et mingi põnev loom on läheduses. Ja seal ta oligi,
isalõvi, rahulikult puhkamas puu varjus, vihma puuduse tõttu ära kuivanud jõe kaldal, nautimas rahu, varju ning võib-olla ka tähelepanu, mis talle nendest autodest osutus.
Aafrika
BIG 5 ehk 5 kõige ohtlikumat looma - 1/5 nähtud. Märdi jaoks oli see esimene, mina olin varem näinud ninasarvikutja pühvlit. Puudu olid elevant ja leopard.
Edasi tõmbasime põhiteelt veidi kõrvale, et teha
Timbavati ring. Sellel rahulikul kruusateel kohtasime väga palju
sebrasid, kaelkirjakuid, antiloobilisi impalasid ning kaugusest ka
elevante.
Kuigi midagi eriti põnevat seal ei olnud, oli teekond siiski nauditav, sest loomad olid väga tee lähedal ning pakkusid mõnusaid elamusi. Põhiteele tagasi jõudes sattusime suure veekogu äärde, kus kohtusime
elevandikarjaga. Paari minuti pärast liitus veel teinegi kari ning vahva oli jälgida, kuidas nad kõik vees sulistasid ja end jahutasid. BIG 5 - 2/5 check!
Sellel päeval me Krügeris rohkem midagi ei näinudki, sest pidime suunduma tagasi Cheetah Inn'i, kus olime broneerinud omale öösafari. Tagasi jõudes selgus, et park (
Kapama Game Reserve) ei saa meid vastu võtta, sest seal oli märgatud salakütte ning käis nende otsimine (sealjuures oli antud käsk tulistada kõiki, kes ringi liiguvad). Salakütid jahivad ninasarvikuid (
rhino poaching), täpsemalt nende sarve ning selle ennetamiseks on Lõuna-Aafrika Vabariik paljudelt loomadelt sarved juba maha võtnud. Salaküttimine on aga väga tõsine probleem terves riigis ning meetmed nende tabamiseks karmid.
Oma
öösafari (
night drive) tegime aga
Balule Game Reserve's. Krügeri rahvuspark on ümbritsetud paljude privaatparkidega. Tänapäeval on paljude nende parkide ja Krügeri vahelised aiad maha võetud ning öeldakse, et on nad on osa Krügerist ning kõik loomad, mis on Krügeris võivad liikuda vabalt ka ümbritsevatesse parkidesse. Öösafari algas kell 17 ja kestis 3-4 tundi. Alustasime valges ning lõpetasime pimedas. Meie giid oli kohalik must mees ja nagu hiljem selgus töötas veel viimast aastat enne pensionile jäämist. Giidid on treenitud loomi märkama ning turistidele tutvustama.
Safari algas tüüpilistega -
impalad, kaelkirjakud, sebrad. Saksa tüdrukud, kes olid just Krügeri äärde jõudnud vaimustusid ka nendest, kuid meie, kes olime juba päeva Krügeris veetnud, ootasime lõvi. Veel enne nägime aga
mangust termiitide pesa hõivamas.
Sõitsime edasi mööda neid tavalise autoga läbitamatuid teid kuni lõpuks vahetult enne loojangut peatusime. Seal ta oligi - suursugune
isalõvi, vaid paarkümmend meetrit meist eespool.
Giid ütles: "Neil on paaritumisaeg." Ja siis nägime veel teist lõvi -
emalõvi isa külje all.
Nad olid rahulikud ja veidikene nagu tüdinud nagu oleksid meid oodanud. Hetk hiljem aga otsustasid meist mitte välja teha ja oma asjaga jätkata. Neil oli tõesti paaritumisaeg, mille nägemine oli meie jaoks tõenäoliselt
once in a lifetime experience. See oli midagi nii erilist, et isegi giid tegi pilti :) Nautisime seda vaadet, samal ajal kui väljas pimenes. Vaid mõni hetk hiljem kuulsime kaugusest veel teist - väga kurja isalõvi. Süda tagus kiiresti. Sekund hiljem oli see lõvi meie kõrval (õnneks küll kõrvalpargis ja aia taga), kuid miskipärast oli ta pahane, mitte meie, vaid teiste lõvide peale. Väljas oli pime ning palju enam näha ei olnud, kuid seda polnudki vaja, sest hääled ütlesid kõik. Kaks isalõvi tormasid teineteise poole ja aia äärt mööda edasi. Emalõvi tõusis püsti ja otsustas plehku panna, möödudes vaid meetri kauguselt meie lahtisest safariautost.
Kui ei oleks olnud seda kahte parki eraldavat aeda, siis oleksime olnud tunnistajateks lõvikaklusele, samas omamoodi nagu olimegi.
Liikusime tagasi ja teele jäi
ninasarvik. Kohe päris auto kõrval.
BIG 5 - 3/5 check! Oli pime, kuid giidi massiivne prožektor näitas valgust kaugele ning kogenud silmad jälgisid loodust ja otsisid loomi. Me olime nii vaimustunud lõvide nägemisest, kuid sellest ei piisanud, tahtsime veel. Tahtsime näha leopardit, neist viiest kõige tuntumast seda kõige raskemat. Järgmisel hetkel jäi valgusvihu ette aga
karakal - veel üks vahva ning raskesti märgatav kassiline.
Veel enne laagripaika tagasi jõudmist nägime aga
pühvleid, nii et BIG 5 - 4/5 check! Öösafari oli seega tõeline kordaminek.
4 päev
Hommikusafari ja tüügassiga
4.päev algas
hommikuse jalgsi safariga (
morning bush walk) selles samas
Balule privaatpargis, kus olime saanud rohkeid elamusi eelmisel õhtul. Ka giid oli sama, seega olid meil väga suured ootused. Algul viidi meid safariautoga pargi keskele. Teele jäid pühvlid.
Kaasas oli seekord kaks giidi ning märkamata ei jäänud ka kaasa võetud püssid.
Natuke tegi olemise kergemaks küll, sest suundusime ju jalgsi loomade pärusmaale.
Giid rääkis meile, et jalutuskäigu eesmärk ei ole märgata võimalikult palju loomi, vaid hoopis seda, mis autost märkamata jääb ehk siis jäljed jm põnev. Ja nii ta tutvustaski meile, millised on paaviani jalajäljed ja millised elevandi. Tegime tutvust ka väljaheidetega.
Giid teadis palju ning selgitas meile meeleldi, kuidas inimesed ammustel aegadel metsas hakkama said. Turistid tahavad aga näha loomi, jälgedest ja väljaheidetest ei piisa. Õnneks head giidid teavad seda ning jõehobude järgi ajades jõudsime lõpuks jõe kaldale, kus nägimegi
jõehobusid.
Sära turistide silmades lubas giidil aja maha võtta, võtsime välja oma toidupakikesed ning nautisime hommikusööki jõe kaldal jõehobude kõrval. Jõehobusid nimetatakse osakeseks BIG 6-st, sest need väljanägemiselt nunnud loomad võivad olla väga ohtlikud. Nad ei söö sind, kuid ründavad, kui jääd nende ja veekogu vahele. Seega ei olnudki see piknikukoht meil nii turvaline. Lisaks jõehobudele õnnestus meil näha ka
krokodilli, kes kivilt vette sulpsas.
Järjekordne kordaminek oli see hommikusafari.
Sellel pärastlõunal juhtus aga reisi kõige kurvem moment. Cheetah Inn'ist välja sõites tormas tee peale ja otse meie auto ette
tüügassiga ning sinna ta jäigi. Kohalikud võtsid sea peale ja lohutasid meid sellega, et seda juhtub sealkandis iga päev ning
That's life!
Enne õhtut käisime
Moholoholo keskuses, kuhu viiakse looduses haiget saanud loomad, kes seal terveks ravitakse. Keskuses õnnestus meil näha
leopardit, gepardit, musta ninasarvikut ning veel palju muud.
Leopardit ja gepardit me hiljem looduses ei näinudki, seega oli tore vähemalt keskuses nende vahvate sellidega kohtuda. Huvitav on see, et valget ja musta ninasarvikut ei eristata mitte värvi, vaid hoopis huulte kuju järgi. Must on väga ohustatud liik ning neid esineb looduses üsna vähe. Valgeid on Lõuna-Aafrikas aga palju, eriti Hluhluwe-iMfolosi rahvuspargis. Valge ninasarviku huuled on lamedad, ning koon meenutab sea oma, musta omad aga rohkem huulte moodi ning teravad.
Ööbisime
Hazyview Backpackers'i telgis. Kui see ei oleks suure tee ääres asunud, siis oleks ju päris hästi olnud, sest telk oli mõnus, põrandal oli vaip ning voodi oli kohe päris voodi, jalgadega ja puha.
5 päev
Krügeri rahvuspark: Phabeni väravast Crocodile Bridge väravani
Krügeri rahvuspargi väravad avati sellel aastaajal kell 6 (oleneb päikesetõusust ja -loojangust). Eesmärk võib ju olla selleks ajaks väravasse jõuda, et võimalikult palju pargis ringi saaks käia ning ka eriliste loomade nägemise võimalus on hommikul vara suurem. Reaalsuses jõudsime väravasse aga alles kell 8 :)
Krügeris on vahva see, et väravates ja laagriplatsides on üleval kaart, kuhu saab märkida, kus milliseid loomi on nähtud. Nii on hea oma teekonda planeerida, kui loodad näiteks elevante kohata.
Teise Krügeri päeva
highlight'id olid vees end päikese eest kaitsvad
jõehobud, (kahjuks jahti mitte pidav)
krokodill,
elevandid, kes meid taga ajasid, ringi luusiv
hüään, elevandi kakajunnipalli taga ajavad
mardikad, knuud, kudu. Aga nauditav oli ka lõunapoolse Krügeri loodus, mis oli väga erinev Satara laagriplatsi ümbrusest, palju rohelisem ning jõgedes voolas vesi.
Kella kuueks, kui pargi väravad suleti, jõudsime lõunasse,
Crocodile Bridge väravani, ööbisime
Komatipoort'is
Kruger View Backpacker'is. Oleksime tahtnud tegelikult Krügeri pargis sees ööbida, kuid kuna sattusime sinna koolivaheajal, siis olid sellel nädalal kõik kohad täis ning pidime majutuse otsima väljaspool parki. Majutus oli vahva, kuid sellega kaotab lihtsalt väga palju aega ning kindlasti on ööbimine keset metsikut loodust palju ägedam kogemus. Krüger osutus fantastiliseks. Ja kuigi me ei näinud leopardit ja gepardit ning olime päeva lõpuks üliväsinud, nägime väga palju loodust ja teisi loomi. Elamusi osutasid lõvid ning öö- ja hommikusafarid. Meeleolu oli üleval.
6 päev
Saabumine Svaasimaale
Pärast värskendavat hommikusuplust majutuskoha basseinis ja puuviljarohket hommikusööki alustasime teekonda Svaasimaa piiripunkti poole. Piiripunktil läks kiiresti. Viisat meil Svaasimaa külastamiseks vaja ei olnud. Piiril saime paberilipiku, mille alusel tõkkepuu meile avati.
Svaasimaa loodus ei erine oluliselt Lõuna-Aafrika omast (st selle idapoolsest osast) nii et piiri ületamine oli ainus märk selle kohta, et oleme teises riigis. Svaasimaa on väike riik Lõuna-Aafrika Vabariigi idaosas, ümbritsetud kolmest küljest Lõuna-Aafrika Vabariigi ja ida poolt Mosambiigiga. Rahvaarv on ligi miljon ja sellest üle 90% on mustad. Räägitakse swati ja inglise keelt. Svaasimaal on maailma kõige suurem HIV-i nakatunute inimeste arv. Peamiselt seetõttu, et polügaamia on riigis endiselt levinud ning tänapäeval muutunud ametlikest abieludest mitteametlike suheteni (sest naise võtmiseks peab mehel olema 17 lehma, mis naise perele naise eest anda tuleb). Svaasimaa praegusel kuningal
King Mswati III-l on 13 naist ning iga aasta septembris
umhlanga (reed) tantsupidustuste ajal on kuningal võimalus noorte süütute tüdrukute seast omale uus naine valida.
7 päev
Svaasimaa
Svaasimaal tutvusime eelkõige kohaliku kultuuriga ja looduspargid jätsime vahele (sest olime tulnud just LAV-i kõige suuremast, Krügeri rahvuspargist). Oleksime tahtnud natuke ka aktiivseid tegevusi juurde lisada nagu näiteks rafting, aga kuna terves Svaasimaal on need tegevused enda alla võtnud Swasi Adventures, kes ühtlasi ka väga kirvest hinda küsib ja meile nii ruttu raftingut organiseerida ei suutnud, siis jäigi see tegemata. Külastasime hoopis kohalikke
käsitööturge, pidustuste maja
House on Fire ja
svaasi kultuuriküla. Kultuurikülas tutvusime traditsioonilise svaasi küla ja perekonna traditsioonidega. Samuti nautisime tantsu- ja lauluetendust.
/külapood/
/käsitööturg/
/küünalde valmistamine/
/koht, kus mehed söövad looma keelt ja pead ning kuhu naised ei pääse/
/vanaema hütt/
/tantsuetendus/
/Grissu lööb kaasa/
/kultuuriküla lähedal asuv kosk/
Õhtul tegime aga
Sundowner Backpackers'i omaniku näpunäidete järgi
braai'd ehk grillisime Lõuna-Aafrika moodi.
8 päev
Sõit Svaasimaalt Draakonimägedesse
417 km läbi KwaZulu-Natali Põhja Draakonimägedesse. Teele jäid väiksed zulu külad, lõuna-aafrika maapiirkonnad, Lion King'i puud ning kilomeetrid teetöid.
Ööseks jõudsime
Amphitheatre Backpacker'isse
Bergville'i lähedal.
9 päev
Lesotho
Lesotho külastamiseks on Eesti kodanikel vaja viisat ja selle saamine LAV-is võtab aega 3 päeva ning maksab 100 EUR. Seetõttu otsustasime selle paberimajanduse vahele jätta ja teha Lesotho'sse päevatuuri, mida pakub Amphitheatre Backpackers. Nemad viivad turistid väga eraldatud piirkonda Lesothos, kuhu väidetavalt viisat vaja ei ole. Hommikul alustasime teekonda koos kahe vabatahtlikust sakslase, ühe hollandlase ja kohaliku giidiga.
Lõuna-Aafrika Vabariigi piiripunktil pandi meie passi tempel, et lahkume riigist, sealt edasi aga Lesotho piiripunkti ei tulnudki. Väidetavalt oli seal kunagi majake püsti olnud, aga selle oli vesi minema uhanud ja uut pole püsti pandud. Jõudsime Lesothosse piiripunkti ületamata.
See ja järgmised minutid külateedel annavad aimu, miks Lesotho on maailma üks vaeseimaid riike. Inimesed elavad peamiselt oma põllumajandussaadustest. Kuritegevus on laialdaselt levinud. Samas on Lesotho väga kaunis, olles maailma kõige kõrgema madalaima punktiga riik.
Päev algas külaskäiguga kohalikku kooli. Sealt edasi liikusime mägedesse. Fantastiliste vaadetega teid mööda matkates jõudsime koopa seinteni, kus tutvusime üsna kehva koopamaaliga, kuid meie suurepärane giid selgitas meile nende maalingute tausta ning puudujääva osa võisime ise juurde mõelda. Pärast lõunasööki jõudsime tagasi külla, kus meiega ühinesid ülirõõmsad mudilased, maitsesime kodus pruulitud ananassiõlut ning nautisime kohaliku ravitseja jutte ja laulu.
/koopamaalingud/
/leia pildilt lammas/
/ananassiõlu/
/ravitseja maja/
/ravitseja tants/
Meie päevatripi käigus ei tutvunud me linnade või suure osa Lesothoga. Küll aga tutvusime ühe väga vaese piirkonnaga ja saime aru, miks Lesotho't nimetatakse "
Kingdom in the Sky". Südamesse ei jäänud kohalike laste kerjamine või sunnitud suveniiride ostmine, vaid mälestus, et Lesotho oli kaunis.
Tagasiteel, kui peatusime, et flamingosid uudistada, jäid giidile silma kanepililled. Ei mäleta enam, mis nende täpne nimetus oli
10 päev
Draakonimäed
10.päevaks olime mõlemad väga väsinud, sest paljud päevad algasid varakult: Krügeri väravas pidime olema kell 6, Lesothosse sõit algas kell 7 ja vahemaad, mida me läbinud olime, olid metsikult suured. See aga ei tähendanud, et me alati varakult magama saime, sest majutuskohta jõudsime samuti üldjuhul pimedas. Tihti olime õhtuks nii läbi, et ei jõudnud isegi õhtusööki enam teha ja vajusime lihtsalt voodisse.
Draakonimäed on mäestik Lõuna-Aafrika Vabariigi keskosas ja osaliselt ka Lesothos, mille kõrgeim tipp on 3482 meetrit. Mina olin seal varem käinud ja esimene kord jättis mulle nii meeldivad mäletused, et tahtsin kindlasti tagasi minna. Otsustasime Märdiga võtta ette
Cathedral Peak'i, mis on suhteliselt järsk ja raske mäetipp. Nagu ikka alustasime hommikul hiljem kui olime plaaninud, kuid kuna reisiraamat lubas matka pikkuseks 6 tundi ning me olime oma vormi osas suhteliselt optimistlikud, siis suundusime Cathedral Peak hotelli poole. Piletid matkamiseks pidime ostma Didima Camp'ist ning seal saime ka teada, et tegelikult on matka pikkus hoopis 9 tundi ning me kindlasti ei jõua enne pimedat tagasi, kui kell 10 alustame. Veidi pettununa alustasime siiski matka, et vähemalt kuigi kaugele jõuda.
Hommikul oli ilm suhteliselt pilvine ning öösel oli sadanud, mägi oli pilve sees. Rajale jõudes, hakkas taevas aga selginema ning katsime end hoolsalt päiksekreemiga. Ilm muutus kuumaks ning rada oli raske, nii nagu lubatud. Võrreldes minu eelmise Draakonimägede kogemusega, oli sellel rajal rohkem nö põllu peal kõndimist (mis ei viita laugetele muruväljadele), see-eest olid 360 kraadi vaated meelierutavad.
2,5 tunniga jõudsime punkti, kust edasi läks rada mäe äärt mööda, kergelt tõustes, kuni viimase tipuni 3326 meetrit merepinnast. Seega olime rahul, et jõudsime üles ning raskem osa oli läbitud. Edasi me aga minna ei saanud, sest tahtsime valges tagasi jõuda. Seega nautisime veel vaateid, peade kohal tiirutavaid
raisakotkaid ning suundusime tagasi.
11 päev
Sõit Pietermaritzburgist Port Elizabethi
Pärast Draakonimägedest lahkumist püüdsime veel õhtul sõita võimalikult kaugele välja, sest järgmisel päeval ootas meid ees terve päev sõitu. Veetsime öö
Pietermaritzburgi külje all
Hiltonis, The Knoll Backpackers'is.
Järgmisel hommikul kell 7 alustasimegi oma 935 km pikkust teekonda Pietermaritzburgist Jeffrey's Bay poole (veidi Port Elizabethist edasi). See päev oli väsitav, vahetuste ja pausidega kokku olime teel 15 tundi.
12 päev
Garden Route: Jeffrey's Bay'st Knysnani
Garden Route on tuntud oma armsate linnade, ilusate randade, ektreemsuste nagu benjihüpe maailma kõrgeima silla pealt või
canyoning jmt tõttu. Meil oli see osa planeerimata, kuna otsustasime vaadata jooksvalt kuhu jõuame ning kuhu jõuda tahame.
Hommikul
Jeffrey's Bay's,
African Ubuntu Backpackers Lodge'is, ärgates paistsid aknast vihm ja külm tuul. Olime olnud 11 päeva täielikus kuumuses, nüüd ookeani äärde ja randadesse jõudes üllatas ilm meid aga vihmaga.
Hommikusuplus ookeanis jäi seega ära ning suundusime
Nature's Valley poole, mis pidi pakkuma nauditavaid matkaradu ning randa. Teel peatusime kuulsa benjihüppe koha juures. Hüpe jäi meil tegemata. Nature's Valley oli aga mõnus nii nagu lubatud.
Tagasiteel ilmus teele kaks järgmist antiloobilist, kudud vist
Edasi suundusime
Knysna linna poole, mis pidavat olema kaunim linn Garden Route'l. Ühtlasi on see aga ka kõige turistilikum koht. Kauneid vaateid Knysna laguunile saab imetleda liivakivi künka otsast, mida kutsutakse
The Heads. Meile jäi Knysnast meelde maitsev õhtusöök Olde's pubis.
Öö möödus
Highfields Backpackers'is.
13 päev
Garden Route: Wilderness ja Oudtshoorn
Selleks päevaks olime broneerinud omale sellise põneva tegevuse nagu
canyoning (või ka
kloofing), mis on mööda kaljusid ronimine ja matkamine, sealhulgas kuristikesse laskumine ning vette hüppamine. Suundusime hommikul varakult
Wilderness National Park'i, kus
Eden Adventures resideerus. Sinna jõudes teatati meile aga et lubab tugevat vihmasadu ning kaljude vahele minek on ohtlik. Pettumus missugune! Onu oli vähemalt nii tore, et andis meile alternatiivse tegevusena kanuu, millega mööda jõge matkarajani saime sõuda, mis omakorda väga kauni koseni viis. Jõe põhjas nägime
kilpkonna.
Kuna päev oli alanud varakult, siis jõudsime minna ka
Oudtshoorn'i. See piirkond Lõuna-Aafrika Vabariigis pakub sobivat kliimat ja taimestikku
jaanalindude kasvatamiseks. Oudtshoorn'i ümbruses ringi sõites nägime tõesti palju jaanalinnufarme. Ühte neist astusime ka sisse. Chandelier'i farm oli suhteliselt väike, kuid see-eest soodsam ja tühjem kui populaarsemad kohad, samas programm on kõikides sarnane. Alustasime tuuriga, mille käigus tutvustati meile ajalugu ning jaanalindude anatoomiat, õpetati vahet tegema isasel ja emasel (isane on must, emane hall), selgitati, et jaanalinnud söövad seemneid ning ründavad oma suure varba abil. Sellega saavad nad sind väga kaugele visata ning järgmisel hetkel küünega katki lõigata. Ainus võimalus enda kaitsmiseks on maha visata, pea ära peita ning loota, et katkised ribid on ainuke, millega lõpetad. Selgus, et jaanalinnud ei panegi oma pead liiva alla, nagu multikates, vaid nokivad lihtsalt maast väikseid kive, et toidul paremini seedida oleks (hambaid neil ei ole).
Saime venitada jaanalinnu kaela, mis on ülipainduv ning ronida ka jaanalinnu selga. Alla 70 kilostel ehk siis minul lubati jaanalinnu otsas istudes ringi joosta. See oli küll päris vahva kogemus, kuid ilma džokide abita ei oleks see mul õnnestunud, sest kuigi need linnud olid õpetatud võiduajamisteks, oli seljas püsimine üpris raske tegevus.
Jaanalinde peetakse peamiselt nende liha ja sulgede poolest. Huvitav on see, et sulgedest ca 90% müüakse Rio de Janeiro karnevali tarbeks. Liha on aga maitsev ja väga tervislik. Lõunaks sõime farmis jaanalinnu kebabi. Muna tahtsime ka osta, kuid farmides olid munad kahjuks otsas (!!?). Muna saime kätte aga kohalikust Pick n Pay supermarketist 50 randi ehk 5 euro eest (mis on 10 korda soodsam kui Lõuna-Eesti jaanalinnu farmis).
Ööseks jõudsime maalilisi mägiteid mööda
Wilderness'i ning ööbisime
The Beach House Backpackers'is.
14 päev
Garden Route: Cape Agulhas ja Hermanus
Hommik algas eelmisel päeval ostetud jaanalinnu munast valmistatud omletiga. Selle omleti küpsetamine võttis meil mitu tundi, kuid tulemus oli maitsev ning ülejäägid (mida oli palju) pakkisime kaasa. Üks jaanalinnu muna pidi võrduma 24 kanamunaga.
Seejärel võtsime suuna
Cape Agulhase poole, mis on Aafrika kõige lõunapoolseim tipp, koht, kus Vaikne ja India ookean kohtuvad. Küla ise ei ole midagi väga erilist, see-eest mõnus vaikne ja turistihordidest puutumata.
Sealt edasi liikusime
Hermanuse poole, kus juulist detsembrini on väga suur võimalus
vaalasid näha. Hermanust peetakse maailmas parimaks kohaks, kust vaalu saab jälgida kaldalt, sest nad tõepoolest tulevad väga lähedale. Jõudsime Hermanusse päikeseloojanguks ning meie lootused kohalikke kaunitare näha ei olnud väga suured. Sõitsime parklasse ja jälgisime rahulikku ookeani ning nautisime päikseloojangut. Mingi aja pärast märkasime aga et ümbritsevate inimeste pilgud on kõik ühte kohta suunatud. Läksime vaatama ning seal ta oligi -
Southern Right Whale nautimas peatuspaika teel Antarktikast troopilistesse vetesse.
Õhtust sõime Ocean Basket'is, mis on populaarne kala- ja mereandide restoranikett Lõuna-Aafrikas. Isegi Grissu sõi kala (kingklip) ja krevette.
15 päev
Saabumine Kaplinna
Reisi viimast päeva alustasime hommikusöögiga Hermanuses, hotelli restoranis, kust sellel hommikul oli nähtud juba kolme vaala. Kuna eilsest õhtust ei saanud me küllalt, siis suundusime enne äraminekut taaskord kaljudele, et veelkord vaalu imetleda. Seekord olid nad tulnud kohe päris lähedale ja jälgisime neid pikalt. Kauguses hüppas aga
delfiinike.
Kaplinna jõudsime poolteist tundi hiljem ning nii meie kaks nädalat kestnud reis Lõuna-Aafrika Vabariigis lõppeski. Kokku sõitsime 4533 km - päris palju ühe riigi kohta!
Meie mõlema jaoks kaunim koht, kus tagasi mõeldes rohkemgi oleks võinud veeta, oli Krügeri rahvuspark, mis on tõesti metsikult ilus ja suur koht. Nautisime ka vaateid Draakonimägedes. Hermanus oli väga vahva väike linnake. Aafrika lõunapoolseim tipp tekitas mõnusa tunde. Tegelikult oli kogu reis fantastiline!
Märti ootas aga ees tutvus Kaplinnaga.
