Vähem kui nädal jäänud ja siis tagasi Eestisse. Ilmad siin nii ilusad ja kuumad, et raske mõelda, et Eestis lumetorm. Aga meil oli ka väike torm siin. Tuul oli nii kõva, et tänavatel asjad lendasid, inimesed hoidsid postidest kinni ja hommikul olid tänavad täis oksi, prahti ning poodidelt ja mujalt ära lennanud reklaamtahvleid.
Viimasel nädalal oleme teinud kõvasti proovipakkimisi, sest 5 kuud elu paistab olevat rohkem kui 30 kg. Mul oli tegelt isegi päris ok, sest pole teadlikult väga midagi juurde ostnud ja osad asjad andsime meie maja töölistele, et saavad lastele viia. Aga maksimum koguse veini (ja veidi rohkem) toppisin ikkagi kohvrisse + mingid kingitused ja lähebki napiks.
Reedel käisime ühe kohaliku kursusekaaslase juures peol. Nad elavad Camps Bay's ja peol oli metsikult rahvast. See oli selline toidupidu, hiline Thanksgiving. Kõik tõid midagi kaasa, süüa ja juua oli hunnikutes. Kui kõhud täis siis hakkasime aga tantsima kohalike Aafrika rütmide järgi. Üks suur neegrimamma näitas ette ja meie Kaisaga tegime järgi :)
Reedel andsime ka oma korteri ja auto ära ning nüüd oleme kodutud :) Terve päev oli täis asjaajamisi, aga loodetavasti läheb ikka hästi ning saame deposiidi ilusti tagasi. Auto oli natuke kriibitud (ilukilbiga vastu kõnnitee äärt) ja olime suht kindlad, et saame päris kopsakalt juurde maksta, aga ei tahetud midagi - pidavat olema minor :)
Laupäevast teisipäevani olen Muizenbergis. Otsustasin viimastel päevadel rannale lähemale kolida, loomulikult et lihtsam surfata oleks. Ja see oli hea otsus, sest lained on siin ülihead. Pidavat olema ühed parimatest algajatele. Aga miskipärast mul nii hästi enam välja ei tulnud kui esimestel kordadel. Rohkem nautisin bodyboard'i kui lainete võtmist. Aga vesi on see-eest ülimõnus ning 2,5h läheb lennates. Samas kui Big Bay's olid varbad pärast 1,5h täiesti külmunud. Surfasin softboard'iga, mis on ohutum, sest kui lauaga vastu pead saad, siis ei juhtu midagi, aga mulle tundub, et hardboard ikkagi mõnusam ja tundub lihtsam ka. No ma ei tea, proovin edaspidi jälle hardboard'iga.
Aga lähen nüüd randa, sest päike on kuum... :D ja varsti näeme
Sunday, 2 December 2012
Sunday, 25 November 2012
Guguletu township ja LAV-i minibussid
Käisime täna Guguletu townshipis kunstifestivalil. Township'ideks nimetatakse linnaäärseid aguleid, mis on paksult täis hurtsikuid ja inimesi, üldjuhul mustasid. On väga vaeseid township'e, kus on tõepoolest kokkuklopsitud plekkhurtsikud, mis on kõik teineteise küljes ja otsas, aga on ka natuke rikkamaid township'e, kus on kivimajad ja majadel on aiad ja väravad ning tänavad on asfalteeritud ning aedades on autod. Meie käisime ühes ilusamas (või rikkamas) township'is.
Kunstifestival ise ei olnudki väga suur ja kava oli rohkem selline "jooksvalt vaatame" stiilis, aga kogemus oli väga meeldiv, sest kohalikud olid meie jaoks avanud oma kodud, mis olid selleks päevaks muudetud kunstigaleriideks, osades kodudes näidati lühifilme, tehti teatrit või tantsiti. Ja kõik oli loomulikult kohaliku kommuuni poolt loodud. Tutvusime toredate inimeste ja kohalike tegevustega ning nautisime nende kunsti.
Guguletu township'is asub ka populaarne söögikoht - Mzoli's. See on selline lihakarn, kus saad omale ise lihatüki välja valida ning see küpsetatakse sealsamas ära ning siis otsid omale koha "söögiruumis" ning naudid toitu, kaasavõetud jooke ja biite, mis DJ oma puldist mängib. Väga cool koht on ja tuntud nii kohalike kui turistide seas. 
Aga oma populaarsuse tõttu on see ka alati pilgeni rahvast täis. Jõudsime kohale 12 paiku, kui rahvast oli veel vähe ning pidime oma liha ootama vaid poolteist tundi, kuid vahetult pärast tellimuse sisse andmist oli järjekord juba oluliselt pikem. Hinnad on soodsad. Maksime oma suure lihakandiku eest 54 randi (~5,40 EUR) ja sellest jätkus kolmele.
Agulisse sõitsime minibussiga, sest katkise akna või halvemal juhul varastatud autoga me viimasel nädalal tegeleda ei soovinud. Minibusside jaam asub rongijaama kohal. Sinna üles jõudes tuli meie juurde kohe minibussi juht, kes uuris et kas lähme Mzoli'sse. Üldjuhul valged või turistid minibussidega ei sõida või vähemalt neid liine, mis tuleb sealt jaamast võtta ning kui sõidavadki, siis suure tõenäosusega lähevad Guguletu township'i Mzoli'sse sööma. Neil oli ka seekord õigus.
Minibussid (minibuses) on minu meelest ühed eriti vahvad asjad. Nagu ma juba varem kurtnud olen, siis ühistransport ei ole Kaplinnas just kõige parem. Bussid küll sõidavad, aga igale poole mitte. Rongid sõidavad ainult äärealade poole ja peatused on keskustest eemal. Lisaks peetakse ühistransporti valgete jaoks üsna ohtlikuks. Ma kujutan ette, et peamiselt tuleb see lihtsalt kohalike valgete paranoilisusest ja seetõttu nad kõik autodega ringi vuravad, aga mingi tõetera on sellel ka.
Väga olulise osa Kaplinna või tegelikult terve Lõuna-Aaftika ühistranspordist moodustavad aga minubussid või siis minibuss taksod. Tegemist ongi väikeste bussidega, mis paksult rahvast täis olles väga erinevatesse suundadesse linnas sõidavad. Nendega saab tõenäoliselt küll igale poole, aga mingil põhjusel peetakse neid valgete jaoks just eriti ohtlikeks. Tüüpiline skeem, mis turistide suhtes ette võetakse (tähendab olen kuulnud, et nii on juhtunud) on lihtne - sõidetakse kõrvaltänavasse, tehakse turist tühjaks ja jäetakse sinna. Naistega võib muidugi ka hullemini minna.
Niisiis, olime alguses Kaplinna saabudes suht ebakindlad ning hoidsime eemale. Mingi hetk hakkas Brian aga minibussiga kesklinnas ujumas käima ja paistis, et see Sea Point -> kesklinn liin on suhteliselt turvaline ning edaspidi on ka teised seda varianti kasutanud.
Minibussis on tavaliselt kaks töötajat, üks on juht ja teine tema abiline ehk siis see, kes inimesi peale kutsub ja raha korjab. Kaisa uuris ükskord Brianilt, et kuidas ta teab, et see buss läheb kesklinna või vastupidi Sea Point'i. Brian vaatas imestunud pilgul ja vastas: "Cape Town, Cape Town!!" Nojah, see oli tõesti rumal küsimus, sest nii on. Ei ole raske aru saada, kuhu buss läheb, sest abiline on kas pea autost väljas või tuleb lausa bussist välja nurga peale karjuma, et nad liiguvad Cape Towni ehk siis kesklinna. Samamoodi Sea Point'i suunal. Kusjuures bussijuht laseb samal ajal hoolsalt signaali, et ka kaugemal olevad inimesed teaksid kuhu minek. Esialgu oli see suht häiriv, aga nüüd olen ära harjunud ja ei pane tähelegi. Seal minibusside jaamas käis ikka ilge business. Kõik karjusid segamini, kuhu nad sõidavad, et kõik ikka kuuleksid ja aru saaksid, ringi käisid krõpsu-, päikseprillide ja misiganes müüjad. Ja ainsad valged olime loomulikult meie.
Minibussi mahub alati inimesi. Ka siis kui buss on täis, mahub juurde. Kui ma päris esimest korda minibussiga sõitsin, olid kõik kohad täis, kuid see ei tähendanud, et me Brianiga peale ei mahtunud. Mind pandi bussi keskele ümberpööratud kasti peale istuma ning Brian jagas esiistet neegrimammaga, istudes näoga minu poole. Jube äge oli see esimene kogemus. Kord oli buss aga tõesti pilgeni täis kui neljast tüdrukust möödusime. Loomulikult jäi buss ikkagi seisma ning võttis tüdrukud peale. Kõik sõitjad pidid koomale tõmbama ning tõepoolest, tüdrukud saidki istuma. Kui ma lennujaama läksin, et Johannesburgi sõita, siis ootasin tee ääres ca 20 minutit, sest kõik bussid olid täis, aga mina oma suure kotiga ei tahtnud väga sinna keskele ronida. See ei tähendanud muidugi, et mind rõõmsalt peale ei kutsutud.
Mulle meeldivad minibussid. Seal mängib alati superhea muusika. Inimesed on põnevad. Ning alati on kerge ärevus sees kui minibussis olla. Mõni buss lausa hoiatab oma suurepärase muusika eest: "Sorry for you, we only play the greatest RnB". Minu lemmikud on house'i rütmid :P Lisaks on iga kogemus erinev ja üleüldse on olnud põnev mõelda, et kuidas neil need reeglid täpsemalt on, sest busse on sadu ning nad sõidavad alati üksteise järel ja kes siis tohib esimesena tee ääres seisvad inimesed peale võtta. Oleme aga lõpuks jõudnud jälile, et nende omandiõigus on erinev. Osad kuuluvad autojuhile endale, kes omale abilise leiab ning siis sobivat marsruuti sõitma hakkab. Osad kuuluvad erafirmadele, kes autojuhte töölisteks võtavad. Aga ka linn või küla võib tellida vastavat teenust ning panna liinid tööle. Ehk siis ikkagi ei saa aru, kuidas see täpsemalt siis toimib.
Lonely Planet väidab, et minibussis on kogu seltskond tööle pandud: et inimene, kes istub esimesel pingil kogub raha ja muretseb vahetusraha. Ja see, kes istub ukse juures, vastutab inimeste pealekutsumise ja ukse avamise eest. Kõlab jube lahedalt, aga tegelikult see päris nii ei ole. Tegelikult on bussijuhil ikkagi üks abiline, kes tegeleb rahaga ning avab uksi ning kutsub inimesi peale ning vajadusel ronib välja ning käib ka kõrvaltänavatel kisamas, et minibuss ootab. Viimane oleneb abilise viitsimisest, osad on ikka väga laisad. Aga kuna raha saavad nad inimeste arvu pealt, siis need, kes raha tahavad, ka viitsivad. Osaliselt on see aga tõsi, et kogu minibussi seltskond on kui üks, sest raha tuleb alati enda ees olevale inimesele ulatada, kes selle edasi saadab. Ja kui peaks juhtuma, et abiline "unustab" vahetusraha tagasi anda, tõstavad kõik kisa ning on sõitjate eest väljas. Hind on suhteliselt soodne, 5-15 randi, olenevalt vahemaast.
Minibussiga sõit on kindlasti üks kogemus, mis tasub ette võtta. Sealjuures ei tohi aga unustada ohutust.
Kunstifestival ise ei olnudki väga suur ja kava oli rohkem selline "jooksvalt vaatame" stiilis, aga kogemus oli väga meeldiv, sest kohalikud olid meie jaoks avanud oma kodud, mis olid selleks päevaks muudetud kunstigaleriideks, osades kodudes näidati lühifilme, tehti teatrit või tantsiti. Ja kõik oli loomulikult kohaliku kommuuni poolt loodud. Tutvusime toredate inimeste ja kohalike tegevustega ning nautisime nende kunsti.
Agulisse sõitsime minibussiga, sest katkise akna või halvemal juhul varastatud autoga me viimasel nädalal tegeleda ei soovinud. Minibusside jaam asub rongijaama kohal. Sinna üles jõudes tuli meie juurde kohe minibussi juht, kes uuris et kas lähme Mzoli'sse. Üldjuhul valged või turistid minibussidega ei sõida või vähemalt neid liine, mis tuleb sealt jaamast võtta ning kui sõidavadki, siis suure tõenäosusega lähevad Guguletu township'i Mzoli'sse sööma. Neil oli ka seekord õigus.
Minibussid (minibuses) on minu meelest ühed eriti vahvad asjad. Nagu ma juba varem kurtnud olen, siis ühistransport ei ole Kaplinnas just kõige parem. Bussid küll sõidavad, aga igale poole mitte. Rongid sõidavad ainult äärealade poole ja peatused on keskustest eemal. Lisaks peetakse ühistransporti valgete jaoks üsna ohtlikuks. Ma kujutan ette, et peamiselt tuleb see lihtsalt kohalike valgete paranoilisusest ja seetõttu nad kõik autodega ringi vuravad, aga mingi tõetera on sellel ka.
Niisiis, olime alguses Kaplinna saabudes suht ebakindlad ning hoidsime eemale. Mingi hetk hakkas Brian aga minibussiga kesklinnas ujumas käima ja paistis, et see Sea Point -> kesklinn liin on suhteliselt turvaline ning edaspidi on ka teised seda varianti kasutanud.
Minibussis on tavaliselt kaks töötajat, üks on juht ja teine tema abiline ehk siis see, kes inimesi peale kutsub ja raha korjab. Kaisa uuris ükskord Brianilt, et kuidas ta teab, et see buss läheb kesklinna või vastupidi Sea Point'i. Brian vaatas imestunud pilgul ja vastas: "Cape Town, Cape Town!!" Nojah, see oli tõesti rumal küsimus, sest nii on. Ei ole raske aru saada, kuhu buss läheb, sest abiline on kas pea autost väljas või tuleb lausa bussist välja nurga peale karjuma, et nad liiguvad Cape Towni ehk siis kesklinna. Samamoodi Sea Point'i suunal. Kusjuures bussijuht laseb samal ajal hoolsalt signaali, et ka kaugemal olevad inimesed teaksid kuhu minek. Esialgu oli see suht häiriv, aga nüüd olen ära harjunud ja ei pane tähelegi. Seal minibusside jaamas käis ikka ilge business. Kõik karjusid segamini, kuhu nad sõidavad, et kõik ikka kuuleksid ja aru saaksid, ringi käisid krõpsu-, päikseprillide ja misiganes müüjad. Ja ainsad valged olime loomulikult meie.
Minibussi mahub alati inimesi. Ka siis kui buss on täis, mahub juurde. Kui ma päris esimest korda minibussiga sõitsin, olid kõik kohad täis, kuid see ei tähendanud, et me Brianiga peale ei mahtunud. Mind pandi bussi keskele ümberpööratud kasti peale istuma ning Brian jagas esiistet neegrimammaga, istudes näoga minu poole. Jube äge oli see esimene kogemus. Kord oli buss aga tõesti pilgeni täis kui neljast tüdrukust möödusime. Loomulikult jäi buss ikkagi seisma ning võttis tüdrukud peale. Kõik sõitjad pidid koomale tõmbama ning tõepoolest, tüdrukud saidki istuma. Kui ma lennujaama läksin, et Johannesburgi sõita, siis ootasin tee ääres ca 20 minutit, sest kõik bussid olid täis, aga mina oma suure kotiga ei tahtnud väga sinna keskele ronida. See ei tähendanud muidugi, et mind rõõmsalt peale ei kutsutud.
Lonely Planet väidab, et minibussis on kogu seltskond tööle pandud: et inimene, kes istub esimesel pingil kogub raha ja muretseb vahetusraha. Ja see, kes istub ukse juures, vastutab inimeste pealekutsumise ja ukse avamise eest. Kõlab jube lahedalt, aga tegelikult see päris nii ei ole. Tegelikult on bussijuhil ikkagi üks abiline, kes tegeleb rahaga ning avab uksi ning kutsub inimesi peale ning vajadusel ronib välja ning käib ka kõrvaltänavatel kisamas, et minibuss ootab. Viimane oleneb abilise viitsimisest, osad on ikka väga laisad. Aga kuna raha saavad nad inimeste arvu pealt, siis need, kes raha tahavad, ka viitsivad. Osaliselt on see aga tõsi, et kogu minibussi seltskond on kui üks, sest raha tuleb alati enda ees olevale inimesele ulatada, kes selle edasi saadab. Ja kui peaks juhtuma, et abiline "unustab" vahetusraha tagasi anda, tõstavad kõik kisa ning on sõitjate eest väljas. Hind on suhteliselt soodne, 5-15 randi, olenevalt vahemaast.
Minibussiga sõit on kindlasti üks kogemus, mis tasub ette võtta. Sealjuures ei tohi aga unustada ohutust.
Saturday, 24 November 2012
Elu LAV-is - rikkus ja vaesus kõrvuti
Lõuna-Aafrikas valitseb väga suur tööpuudus, ametlikult 25%, tegelikult aga ligi 40% ringis. Eriti suur on see alla 24-aastaste seas, kes näevad palju vaeva, et omale töö leida ja kui leiavadki, siis võib tasu jääda 2$ ringi päevas. Vahe rikaste ja vaeste vahel on suur, suurim terves maailmas. Siin ei jää see muidugi märkamata: liigud ringi Cliftonis, kus tänavaäärsed kubisevad uhketest autodest, või siis kohtusime noortega, kelle elu oligi surf ja fun. Järgmisel hetkel näed aga lapsi, kes silla all kilekottidest välja roomavad, et süüa otsima minna. Karm!
Minu esimesed pildid Kaplinnast (veel enne, kui ma maandusin) olid kaunid pikad liivarannad ning järgmisel hetkel lendasime üle Khayelitsha, mis on suurim agul Kaplinnas, kohe lennujaama kõrval, täis üksteise otsa ehitatud kokkuklopsitud hurtsikuid. Sealt edasi liikusin Green Point'i, kus kõrgusid kaunid majad ja hotellid, mida valvasid kumminuiaga mehed ning tänava ääres ei jäänud märkamata ilusad sportautod. Ja nii on olnud ka edaspidi, rikkus ja vaesus kõrvuti, iga päev.
Veel 20 aastat tagasi valitses Lõuna-Aafrikas apartheid. Apartheid on rassilise eraldatuse poliitika, mis kehtis riigis 1948-1994. Elanikud olid jagatud nelja klassi: valge, kohalik (ehk must), värviline ja indialane. Sellel ajal olid valged eraldatud teistest ning riigis toimis kaks infrastruktuuri. Koos ei tohtinud töötada ja kui mõni valge pidigi mustaga ühes kontoris või töökohas olema, siis sai ta selle eest eraldi mustaga koos töötamise tasu. Avalikus ruumis olid sildid kirjaga "whites only", näiteks pargipinkidel. Samuti olid eraldi koolid valgetele ja teistele rassidele, sealjuures pöörati mustade hariduses tähelepanu eelkõige lihttööliste kasvatamisele. Selleks, et kindlustada riigis valgete enamvõim, sunniti mustad autonoomsetesse piirkondadesse, mida nimetatakse "homeland". Mustad ei olnud enam Lõuna-Aafrika kodanikud, vaid vastava piirkonna kodanikud. "Valgete" Lõuna-Aafrikas ei olnud mustadel õigust alustada oma äriga, seda said nad teha ainult oma homeland'is.
Kuigi apartheid on möödas, ei ole ma kohati päris kindel, kas ikka on. Eraldatuse poliitikat enam ei ole, kuid mustad on ikkagi mustadega, elavad oma linnaosas ja sõidavad oma bussidega, valged on valgetega, elavad oma villades ning sõidavad autodega. Ka koolis on valged valgetega ja mustad mustadega. Formaalselt on eristamine ajalugu, kuid tegelikkuses vohab edasi. Meie maja aednik on must vanem mees ja temast möödudes on alati ebamugav tunne, sest mina olen tema jaoks valge ja tema töötab minu jaoks (meie maja korras hoides) ning minul on eesõigus ja tema hoiab seina äärde. Ääretult harjumatu ja ebamugav.
Lõuna-Aafrika Vabariik on alati olnud liider kogu Aafrika kontinendi majanduses. Samuti peetakse seda nn gateway's Aafrikas äri alustamisel. Tänapäeval paistab aga, et on jäädud loorberitele pidama, sest riigid nagu Nigeeria ja Keenia rebivad ette. Välisinvesteerigute osakaal on oluliselt kahanenud. Kaevandused (nii kivisöe, kulla kui plaatina), mis on suurima osa riigi rikkusest toonud, on häiritud üksteisele järgnevatest streikidest. Haridus on kehv.
Üks põhjuseid, miks Lõuna-Aafrika on oma tugevat positsiooni kaotamas, tuleb poliitilisest maailmast. Kuigi president Jacob Zumaga ollakse väga rahul, on valitsev erakond - African National Congres (ANC) pidevalt korruptsiooniprobleemidega meedia ees ning rahvas väljendab pahameelt otsuste suhtes, mis vastu võetakse. Rahandusministeerium ei ole oma tööga hästi hakkama saanud ja Black Economic Empowerment (BEE) on viinud olukorrani, kus riigis valitseb oskustööliste põud. Üldine arusaam on, et tänapäeval on kõige raskem tööd leida valgel mehel, sest seaduse järgi on eesõigus mustal mehel. Idee on mustade viimine konkurentsivõimelisele tööturule. See paneb aga tööandjad tihti raskete valikute ette, kus nad peavad eelistama musta meest oskustega töölise ees. Selline nõue on kõikidest riigiettevõtetes, kuid eraettevõtetes veidi paindlikum. Vaatamata ANC probleemidele, on ta siiski eelistatuim erakond riigis, sest koosneb suures osas mustadest ning erakonda kuulus kunagi ka suur liider Nelson Mandela.
Töötuse vähendamiseks on loodud palju kunstlikke töökohti, nt on poodides puuvilja kaalujad ning toidupakkijad kassade juures. Kui soomlased Juho ja Aki Kaplinna saabusid viskasid nad pakkijale 20 randi tippi. Selle peale ei osanud muidugi pakkija midagi teha, sest see oli ju tema töö. Minul ja Kaisal oli alguses veidi veider lasta neil toiduasju kilekotti panna, kuid mida rohkem oleme siin olnud, seda rohkem mõistame kohalikku kultuuri, et kohalikul tuleb lasta tema tööd teha. Pakkimine on nende töö ning seda ise tehes võin jätta mulje, et ma ei usalda neid või ei taha neile tööd anda. Sama on koristamisega. Enamus valgetel käib kord nädalas kodus koristaja. Meie seda teenust ei tellinud, sest korterisse saabudes ei olnud see eriti puhas ja maakler ütles, et koristaja on vana ning seetõttu ta vist ei jõua kõike teha. Aga tegelikult on koristaja palkamine rohkem eetiline küsimus ja annab kohalikule tööd. Kunstlik töökoht on ka näiteks parkimisabiline (parking marshal) ja valvur. Ega see parkimisel abistamine ju vajalik ei ole, saad isegi hakkama, aga ometi on igas parklas vähemalt üks ning leidub ka tänavatel. Palju on ka nn isehakanud parkimisabilisi, kes parkivat autot nähes juurde hüppavad, kätega vehivad ning selle eest tippi küsivad. Tavaline taks parking marshal'ile on 10-20 randi. Igaks vaatab, kust midagi saaks ning millega äri saaks teha. Tänavatel, bussijaamades ja rongides on krõpsumüüjad, kes ostavad kõigepealt suure kotitäie krõpsupakke, komme vms ning siis müüvad ükshaaval maha ning vahe ongi nende teenistus. Agulid on aga sellegipoolest täis töötuid. Paljud mehed lähevad hommikul vara tee äärde või valgusfooride juurde (kus neil parasjagu need nn ootamispaigad on) tööd ootama. Kui kuskil projektil on vaja selleks päevaks tööd, siis sõidetakase kastiautodega nendesse ootamiskohtadesse, võetakse mehed peale ning viiakse projektile. Aga kõigi jaoks iga päev tööd ei ole ja siis nad suunduvadki tagasi oma agulisse ning istuvad ülejäänud päeva shebeenis, mis on kohalikud mitteametlikud baarid.
Aga see, et neil iga liigutuse jaoks eraldi inimene on, ei tähenda, et kõik kiirelt liiguks. Ütleme ausalt, et töölised on suht laisad. Meil on majas juba mitmendat kuud remont ning oleme iga päev tunnistajaks 2,5 tunnisele lõunale. Kui tööpäev algab kl 9, lõpeb 16:30, 11:30-14:00 söövad töölised lõunat, siis ei jõuagi väga kaugele. Samuti on teetöödega, mis ei saa iial valmis. Charlotte ootas oma croissant'i kohvikus tund aega, mis sest et croissant'id olid letil ja oleks saanud sealt lihtsalt võtta ja serveerida. Aga neil võttis aega. Ka teised ootasid oma sööke terve igaviku (see oli päris esimesel nädalal kui Franschoek'is veinifestivalil käisime). Samas oli huvitav jälgida, et leti taga oli u 10 töötajat ja kõigil oli midagi teha, nad ei passinud niisama vaid sibasid ringi ning tegid midagi, lihtsalt toit ja joogid ei jõudnud kuidagi lauda. Euroopast, New Yorgist jm maalma piirkondadest saabunutele oli see harjumatu, kuid kohalike jaoks on elu chill. Pärast mitut kuud oleme ka meie sellega lõpuks harjunud ning teame, et kiirsöögikoht Lõuna-Aafrikas ei viita sellele, et söögi saad kätte kiirelt.
Lõuna-Aafrika reklaamib end aga kui rainbow nation'it. Ja nii ongi, siin on mustad ja valged ja värvilised kõik segamini. Kõigil on võrdsed võimalused, võimalus turvalisusele, tööle ja haridusele.
Minu esimesed pildid Kaplinnast (veel enne, kui ma maandusin) olid kaunid pikad liivarannad ning järgmisel hetkel lendasime üle Khayelitsha, mis on suurim agul Kaplinnas, kohe lennujaama kõrval, täis üksteise otsa ehitatud kokkuklopsitud hurtsikuid. Sealt edasi liikusin Green Point'i, kus kõrgusid kaunid majad ja hotellid, mida valvasid kumminuiaga mehed ning tänava ääres ei jäänud märkamata ilusad sportautod. Ja nii on olnud ka edaspidi, rikkus ja vaesus kõrvuti, iga päev.
Veel 20 aastat tagasi valitses Lõuna-Aafrikas apartheid. Apartheid on rassilise eraldatuse poliitika, mis kehtis riigis 1948-1994. Elanikud olid jagatud nelja klassi: valge, kohalik (ehk must), värviline ja indialane. Sellel ajal olid valged eraldatud teistest ning riigis toimis kaks infrastruktuuri. Koos ei tohtinud töötada ja kui mõni valge pidigi mustaga ühes kontoris või töökohas olema, siis sai ta selle eest eraldi mustaga koos töötamise tasu. Avalikus ruumis olid sildid kirjaga "whites only", näiteks pargipinkidel. Samuti olid eraldi koolid valgetele ja teistele rassidele, sealjuures pöörati mustade hariduses tähelepanu eelkõige lihttööliste kasvatamisele. Selleks, et kindlustada riigis valgete enamvõim, sunniti mustad autonoomsetesse piirkondadesse, mida nimetatakse "homeland". Mustad ei olnud enam Lõuna-Aafrika kodanikud, vaid vastava piirkonna kodanikud. "Valgete" Lõuna-Aafrikas ei olnud mustadel õigust alustada oma äriga, seda said nad teha ainult oma homeland'is.
Kuigi apartheid on möödas, ei ole ma kohati päris kindel, kas ikka on. Eraldatuse poliitikat enam ei ole, kuid mustad on ikkagi mustadega, elavad oma linnaosas ja sõidavad oma bussidega, valged on valgetega, elavad oma villades ning sõidavad autodega. Ka koolis on valged valgetega ja mustad mustadega. Formaalselt on eristamine ajalugu, kuid tegelikkuses vohab edasi. Meie maja aednik on must vanem mees ja temast möödudes on alati ebamugav tunne, sest mina olen tema jaoks valge ja tema töötab minu jaoks (meie maja korras hoides) ning minul on eesõigus ja tema hoiab seina äärde. Ääretult harjumatu ja ebamugav.
Lõuna-Aafrika Vabariik on alati olnud liider kogu Aafrika kontinendi majanduses. Samuti peetakse seda nn gateway's Aafrikas äri alustamisel. Tänapäeval paistab aga, et on jäädud loorberitele pidama, sest riigid nagu Nigeeria ja Keenia rebivad ette. Välisinvesteerigute osakaal on oluliselt kahanenud. Kaevandused (nii kivisöe, kulla kui plaatina), mis on suurima osa riigi rikkusest toonud, on häiritud üksteisele järgnevatest streikidest. Haridus on kehv.
Üks põhjuseid, miks Lõuna-Aafrika on oma tugevat positsiooni kaotamas, tuleb poliitilisest maailmast. Kuigi president Jacob Zumaga ollakse väga rahul, on valitsev erakond - African National Congres (ANC) pidevalt korruptsiooniprobleemidega meedia ees ning rahvas väljendab pahameelt otsuste suhtes, mis vastu võetakse. Rahandusministeerium ei ole oma tööga hästi hakkama saanud ja Black Economic Empowerment (BEE) on viinud olukorrani, kus riigis valitseb oskustööliste põud. Üldine arusaam on, et tänapäeval on kõige raskem tööd leida valgel mehel, sest seaduse järgi on eesõigus mustal mehel. Idee on mustade viimine konkurentsivõimelisele tööturule. See paneb aga tööandjad tihti raskete valikute ette, kus nad peavad eelistama musta meest oskustega töölise ees. Selline nõue on kõikidest riigiettevõtetes, kuid eraettevõtetes veidi paindlikum. Vaatamata ANC probleemidele, on ta siiski eelistatuim erakond riigis, sest koosneb suures osas mustadest ning erakonda kuulus kunagi ka suur liider Nelson Mandela.
Töötuse vähendamiseks on loodud palju kunstlikke töökohti, nt on poodides puuvilja kaalujad ning toidupakkijad kassade juures. Kui soomlased Juho ja Aki Kaplinna saabusid viskasid nad pakkijale 20 randi tippi. Selle peale ei osanud muidugi pakkija midagi teha, sest see oli ju tema töö. Minul ja Kaisal oli alguses veidi veider lasta neil toiduasju kilekotti panna, kuid mida rohkem oleme siin olnud, seda rohkem mõistame kohalikku kultuuri, et kohalikul tuleb lasta tema tööd teha. Pakkimine on nende töö ning seda ise tehes võin jätta mulje, et ma ei usalda neid või ei taha neile tööd anda. Sama on koristamisega. Enamus valgetel käib kord nädalas kodus koristaja. Meie seda teenust ei tellinud, sest korterisse saabudes ei olnud see eriti puhas ja maakler ütles, et koristaja on vana ning seetõttu ta vist ei jõua kõike teha. Aga tegelikult on koristaja palkamine rohkem eetiline küsimus ja annab kohalikule tööd. Kunstlik töökoht on ka näiteks parkimisabiline (parking marshal) ja valvur. Ega see parkimisel abistamine ju vajalik ei ole, saad isegi hakkama, aga ometi on igas parklas vähemalt üks ning leidub ka tänavatel. Palju on ka nn isehakanud parkimisabilisi, kes parkivat autot nähes juurde hüppavad, kätega vehivad ning selle eest tippi küsivad. Tavaline taks parking marshal'ile on 10-20 randi. Igaks vaatab, kust midagi saaks ning millega äri saaks teha. Tänavatel, bussijaamades ja rongides on krõpsumüüjad, kes ostavad kõigepealt suure kotitäie krõpsupakke, komme vms ning siis müüvad ükshaaval maha ning vahe ongi nende teenistus. Agulid on aga sellegipoolest täis töötuid. Paljud mehed lähevad hommikul vara tee äärde või valgusfooride juurde (kus neil parasjagu need nn ootamispaigad on) tööd ootama. Kui kuskil projektil on vaja selleks päevaks tööd, siis sõidetakase kastiautodega nendesse ootamiskohtadesse, võetakse mehed peale ning viiakse projektile. Aga kõigi jaoks iga päev tööd ei ole ja siis nad suunduvadki tagasi oma agulisse ning istuvad ülejäänud päeva shebeenis, mis on kohalikud mitteametlikud baarid.
Lõuna-Aafrika reklaamib end aga kui rainbow nation'it. Ja nii ongi, siin on mustad ja valged ja värvilised kõik segamini. Kõigil on võrdsed võimalused, võimalus turvalisusele, tööle ja haridusele.
Friday, 23 November 2012
Surfing :P
Käisin hommikul enne randa minemist poes ja sain vahetusrahana tagasi uue 20 randise. LAV-is on viis rahatähte - 10, 20, 50, 100 ja 200, igaühel üks loom kuulsast BIG 5-st. Mõni aeg tagasi lasti välja aga uued rahatähed, mida kaunistab Nelson Mandela. Mandela (või rahva keeles Madiba) on LAV-i üks tähtsamaid tegelasi, sest oli apartheidivastase liikumise aktivist, omamoodi ka sümbol. Mandela saadeti 1962.aastal eluaegsesse vangistusse, vabastati aga 27 aastat hiljem. Suure osa vangipõlvest veetis ta Robben Island'il, mis asub Cape'i lahel ja on tänapäeval muuseum. Lõuna-Aafrika esimestel vabadel valimistel valiti Mandela presidendiks (esimene mustanahaline). Mandela-armastust tõestab temanimeline päev 18.juulil, mis on täis suuri pidustusi terves riigis. Samuti see, et igas linnas on olema Nelson Mandela boulevard, street või road. Minu meelest on Nelson Mandela pildida rahatähed igatahes mõistlikumad kui BIG 5 piltidega (viimased ju peamiselt turistide meelitamiseks), aga ega siis BIG 5-ta saa ning nüüd ongi esiküljel Mandela ning tagaküljel üks kuulsast viisikust.
Pärast viite kuud LAV-is otsustasin veel enne äraminekut proovida ära ühe olulise asja - surfamise. Mu sõber Pete oli ikka väga üllatunud, kui ütlesin, et ma veel ei olegi proovinud, sest LAV-i rannad (Durban, Jeffrey's Bay, Cape Town jne) on ühed parimatest surfirandadest maailmas. Aga lõpuks ikkagi jõudsin :)
Bookisime siis surfitunni Cape Town'i äärelinnas Big Bay's. Big Bay asub Atlandi ookeanis ning vesi on seal külm. Õnneks piisavalt külm ka haide jaoks ning turvalisem kui teisel pool neeme ehk siis False Bay's (False Bay ei ole küll India ookeanis, kuid vesi on sealpool neeme veidi soojem ja hairünnakuid ka rohkem). Kui näiteks Austraalias pidavat haide eest olema üles pandud võrgud, siis LAV-i ümber neid ei ole ning hoogne kalapüük ning populaarne shark cage diving (haid meelitatakse kaladega kohale, turistid topitakse puuri ja lastakse vette haide keskele) on haid randadele väga lähedale toonud. Selle aja jooksul, mis me siin oleme veetnud, oleme kuulnud päris mitmest rünnakust. Kohalikud siiski lohutavad, et haid ründavad tavaliselt proffe :) Eeeh, tavaliselt??!!
Hommikul sõitsime siis Big Bay'sse, pugesime kalüpsosse, haarasime lauad ning suundusime koos treeneri Brandoniga randa. Oleksime juba varem surfitundi läinud, kuid sel nädalal olid ilmad kuidagi liiga tuulised. Veider, et kui Eestis ootavad surfarid tuulist ilma, et saaks vette minna, siis siin on just vastupidi. Tegelikult küll lihtsalt meie algaja staatuse tõttu.
Tund algas rannaliival, kus õpetati, et tuleb püsida keset lauda ning pikali olles peavad jalad olema suht laua lõpus ning harjutasime püsti hüppamist. Tundus lihtne ;) Vette jõudes loomulikult ei olnud. Lisa (austrialase Isabeli sõbranna, kes Kaplinna külastab) oli varem nädalasel surfikoolitusel Portugalis käinud ja sai kohe esimesel lainel sõita, aga mul võttis veidi kauem aega. Küll ma ikka pusisin, et neid jalgu õigesse kohta ja piisavalt harki saada, aga lõpetasin ikkagi näoli või selili vees. Üks kord tuli isegi päris kogemata välja ehk siis tõepoolest seisin laual, aga enamus kordadel läks metsa. Brandon vedas mu siis tagasi liivale, et kuivtrenni teha. Harjutasin ja harjutasin, kuidas oma jalad kiirelt õigesse kohta suunata, et saaks laua tasakaalu. Kandis vilja, sest vette tagasi jõudes sain kiita, et vähemalt jalad on nüüd õiges kohas. Tasakaaluga pidin veel tööd tegema. Aga see tuli lõpuks ka, sest paar korda veel ning ma surfasin - hüppad lauale, ootad lainet, sõuad sõuad sõuad ning kui tunned, et laine tõukab, siis hops püsti ning surfadki.
Tund kestis 1h 15min. Vesi oli jääkülm (wetsuit on küll seljas aga jalalabad on paljad), kuid surfihoos ei pannud seda loomulikult tähele. Tagasi rannale jõudes ei tundnud igatahes enam varbaid. Vedasime end koos laudadega dušši alla, pesime puhtaks, panime lauad auto katusele, tänasime oma suurepärast treenerit ning otsustasime, et tuleme esmaspäeval tagasi. Nüüd siis tean, mis viimased nädalad mind ees ootavad - surfing.
Mõned stiilinäited :)
Kahjuks veel mitte minu stiil
Pärast viite kuud LAV-is otsustasin veel enne äraminekut proovida ära ühe olulise asja - surfamise. Mu sõber Pete oli ikka väga üllatunud, kui ütlesin, et ma veel ei olegi proovinud, sest LAV-i rannad (Durban, Jeffrey's Bay, Cape Town jne) on ühed parimatest surfirandadest maailmas. Aga lõpuks ikkagi jõudsin :)
Bookisime siis surfitunni Cape Town'i äärelinnas Big Bay's. Big Bay asub Atlandi ookeanis ning vesi on seal külm. Õnneks piisavalt külm ka haide jaoks ning turvalisem kui teisel pool neeme ehk siis False Bay's (False Bay ei ole küll India ookeanis, kuid vesi on sealpool neeme veidi soojem ja hairünnakuid ka rohkem). Kui näiteks Austraalias pidavat haide eest olema üles pandud võrgud, siis LAV-i ümber neid ei ole ning hoogne kalapüük ning populaarne shark cage diving (haid meelitatakse kaladega kohale, turistid topitakse puuri ja lastakse vette haide keskele) on haid randadele väga lähedale toonud. Selle aja jooksul, mis me siin oleme veetnud, oleme kuulnud päris mitmest rünnakust. Kohalikud siiski lohutavad, et haid ründavad tavaliselt proffe :) Eeeh, tavaliselt??!!
Hommikul sõitsime siis Big Bay'sse, pugesime kalüpsosse, haarasime lauad ning suundusime koos treeneri Brandoniga randa. Oleksime juba varem surfitundi läinud, kuid sel nädalal olid ilmad kuidagi liiga tuulised. Veider, et kui Eestis ootavad surfarid tuulist ilma, et saaks vette minna, siis siin on just vastupidi. Tegelikult küll lihtsalt meie algaja staatuse tõttu.
Tund algas rannaliival, kus õpetati, et tuleb püsida keset lauda ning pikali olles peavad jalad olema suht laua lõpus ning harjutasime püsti hüppamist. Tundus lihtne ;) Vette jõudes loomulikult ei olnud. Lisa (austrialase Isabeli sõbranna, kes Kaplinna külastab) oli varem nädalasel surfikoolitusel Portugalis käinud ja sai kohe esimesel lainel sõita, aga mul võttis veidi kauem aega. Küll ma ikka pusisin, et neid jalgu õigesse kohta ja piisavalt harki saada, aga lõpetasin ikkagi näoli või selili vees. Üks kord tuli isegi päris kogemata välja ehk siis tõepoolest seisin laual, aga enamus kordadel läks metsa. Brandon vedas mu siis tagasi liivale, et kuivtrenni teha. Harjutasin ja harjutasin, kuidas oma jalad kiirelt õigesse kohta suunata, et saaks laua tasakaalu. Kandis vilja, sest vette tagasi jõudes sain kiita, et vähemalt jalad on nüüd õiges kohas. Tasakaaluga pidin veel tööd tegema. Aga see tuli lõpuks ka, sest paar korda veel ning ma surfasin - hüppad lauale, ootad lainet, sõuad sõuad sõuad ning kui tunned, et laine tõukab, siis hops püsti ning surfadki.
Tund kestis 1h 15min. Vesi oli jääkülm (wetsuit on küll seljas aga jalalabad on paljad), kuid surfihoos ei pannud seda loomulikult tähele. Tagasi rannale jõudes ei tundnud igatahes enam varbaid. Vedasime end koos laudadega dušši alla, pesime puhtaks, panime lauad auto katusele, tänasime oma suurepärast treenerit ning otsustasime, et tuleme esmaspäeval tagasi. Nüüd siis tean, mis viimased nädalad mind ees ootavad - surfing.
Mõned stiilinäited :)
Kahjuks veel mitte minu stiil
Thursday, 22 November 2012
Bobotie ja muud toidud
Lõuna-Aafrika köök on väga mitmekesine, mõjutatud erinevatest kultuuridest ning koloniaalajastust, mis tähendab mõjutusi Hollandi, Saksa, Prantsuse, Inglise, Indoneesia, Mosambiigi, Malaisia ja India köögist. Palju on aasiapäraseid toite - India mõjutustega karrid ning Indoneesiapärased road (Hollandi koloniaalajast). Durbanis, kus on palju Indialasi, süüakse bunny chow'sid, mis on tühjaks roogitud saia sees serveeritav karri. Vaesemates piirkondades süüakse aga maisiputru jm mille tooraineid saab ise kasvatada. Proovisime siis kord seda pap-i, mis on kohalik maisipuder ja see oli täiesti maitsetu (võikski öelda, et maitses nagu papp). Aga kuna see on väga soodne, siis süüakse seda väga vaestes piirkondades kolm korda päevas. Üldjuhul on Lõuna-Aafrika köök aga väga liharohke. Steigid on siin populaarsed ning loomaliha on ka päris soodne. See on pigem inglastelt üle võetud, nagu ka Fish n Chips. Lisaks süüakse lammast ja jaanalindu, uhkemates restoranides saab proovida ka springbok-i, mis on riigi rahvusloom, ja kudu ning palju muud. Eriti populaarne on biltong ehk kuivatatud liha (hästi õhukesed kuivatatud lihatükid). Mereande süüakse ka, eriti ookeaniäärsetes linnades. Sushi on siin väga soodne ning seetõttu ka populaarne.
Kõige kohalikum kohalik toit võiks öelda on juurviljakarri või kaneeliga maitsestatud juurviljad (kaneeliga maitsestamine on väga lõunaaafrikapärane) ning lihakarri. Aga ka boerewors (grillvorst), sest grillimine on laialt levinud, jm braai liha. Ning loomulikult bobotie.
Lõuna-Aafrika vikerkaare köögist leiab igaüks kindlasti midagi.
Monday, 19 November 2012
Chill on nakkav :)
Ühel õhtul (ma ei mäletagi praegu täpselt mille peale või miks, aga see ei olegi nii oluline) lausus Brian: "Girls, after 5 months, you have all gained weight". Ehk siis vaatamata aktiivsele jooksmisele jm sporditegemisele, oleme suutnud siin võõras keskkonnas elades ennast suuremaks süüa. Aktiivne sporditegemine peab seega jätkuma ja nii ma käingi lisaks jooksutrennile hommikuti basseinis ujumas. Bassein on välibassein, asub ookeani ääres ning on täidetud soolase ookeaniveega.
Kuigi ma tean, et kahe ja poole nädala pärast lendangi juba tagasi Eestisse, jõudis mulle see osaliselt vist alles täna hommikul kohale. Ujusin oma tavapäraseid ringe, kell oli ca 11 ning mõtlesin, et vot kui vahva on. Tegelikult peaks ju aktiivselt kodutöid kirjutama, mis meil valikainetes teha jäid, aga basseinis oli ka mõnus :P Päike oli ka veel eriti kuum. Siis mõtlesin, et Eestis ju nii ei saa. Eestis ootab mind jälle see päris elu, kus tuleb minna tööle ja hiljaks ei tohi jääda ja õhtul pärast tööd kooli ja magama ei tohi jääda. Ja kuigi ma tegelikult ootan tagasi Eestisse minemist ning tean, et täna hommikul oli Tallinnas väga mõnus ja päikseline novembrihommik, mida ma väga nautinud oleksin, siis tekkis ikkagi korraks kurb hetk.
Kindlasti võimendas seda ka teadmine, et see seltskond, mis meil siin olnud on, hakkab lahku minema. Osad lendavad tagasi koju, teised reisivad veel Lõuna-Aafrikas ringi. Viimastel päevadel on ka meie korteris käinud aktiivne pakkimine ja homme tuleb Brianile head aega öelda. Brian ja Julia sõidavad kuuks ajaks Lõuna-Aafrikaga tutvuma. Hugo läheb ka, aga hääletades. Vaatamata manitsustele ja hoiatustele otsustas Hugo, et tema Lõuna-Aafrika kogemuse osaks saavad juhuslikud jutud ja juhtumised, mis jäävad tema teele Kaplinnast Johannesburgi. Loodetavasti hääletab ta end siiski pärast Johannesburgi Briani ja Julia auto peale ning sealt edasi Krügerisse lähevad nad juba kõik koos.
Õhtul olime veel viimast korda kõik koos sakslaste (st sakslased Julia ja Olga, austrialane Isabel ning prantslane Hugo) korteri rõdul, sõime Briani, Julia ja Hugo külmkapi jäänukeid ning jõime kokteile.
Minu järgmiste nädalate kava näeb lisaks ujumisele ja jooksmisele ette kodutöid, mis tuleb ikkagi ette võtta. Alustasin siis täna pärastlõunal, kuid teemade valik osutus juba liiga raskeks. Vaja on kirjutada 10-12 lk arenevate turgude kohta, 10 lk competitive advantage teemal ning 20 lk portfelliteooriast. Siin on selline iseseisev kirjatükk aine lõpus väga tüüpiline, see on eksami eest. Ja põhipoint on õpitu rakendamine oma isiklikus või tööelus. Selleks kõigeks on mul aega 2 nädalat, sest Eestis küll enam sellele mõelda ei tahaks, kuid lõunaaafrikapärane chill eluviis on nakkav ning kohe kuidagi ei saa alustatud. Oeh, ma ei kujuta küll ette, kuidas ma detsembris tööl efektiivsust suudan rakendada.
Lisaks sellele on kavas ka surfamine. Tuleb ikka nautida neid viimaseid nädalaid :)
Kuigi ma tean, et kahe ja poole nädala pärast lendangi juba tagasi Eestisse, jõudis mulle see osaliselt vist alles täna hommikul kohale. Ujusin oma tavapäraseid ringe, kell oli ca 11 ning mõtlesin, et vot kui vahva on. Tegelikult peaks ju aktiivselt kodutöid kirjutama, mis meil valikainetes teha jäid, aga basseinis oli ka mõnus :P Päike oli ka veel eriti kuum. Siis mõtlesin, et Eestis ju nii ei saa. Eestis ootab mind jälle see päris elu, kus tuleb minna tööle ja hiljaks ei tohi jääda ja õhtul pärast tööd kooli ja magama ei tohi jääda. Ja kuigi ma tegelikult ootan tagasi Eestisse minemist ning tean, et täna hommikul oli Tallinnas väga mõnus ja päikseline novembrihommik, mida ma väga nautinud oleksin, siis tekkis ikkagi korraks kurb hetk.
Kindlasti võimendas seda ka teadmine, et see seltskond, mis meil siin olnud on, hakkab lahku minema. Osad lendavad tagasi koju, teised reisivad veel Lõuna-Aafrikas ringi. Viimastel päevadel on ka meie korteris käinud aktiivne pakkimine ja homme tuleb Brianile head aega öelda. Brian ja Julia sõidavad kuuks ajaks Lõuna-Aafrikaga tutvuma. Hugo läheb ka, aga hääletades. Vaatamata manitsustele ja hoiatustele otsustas Hugo, et tema Lõuna-Aafrika kogemuse osaks saavad juhuslikud jutud ja juhtumised, mis jäävad tema teele Kaplinnast Johannesburgi. Loodetavasti hääletab ta end siiski pärast Johannesburgi Briani ja Julia auto peale ning sealt edasi Krügerisse lähevad nad juba kõik koos.
Õhtul olime veel viimast korda kõik koos sakslaste (st sakslased Julia ja Olga, austrialane Isabel ning prantslane Hugo) korteri rõdul, sõime Briani, Julia ja Hugo külmkapi jäänukeid ning jõime kokteile.
Minu järgmiste nädalate kava näeb lisaks ujumisele ja jooksmisele ette kodutöid, mis tuleb ikkagi ette võtta. Alustasin siis täna pärastlõunal, kuid teemade valik osutus juba liiga raskeks. Vaja on kirjutada 10-12 lk arenevate turgude kohta, 10 lk competitive advantage teemal ning 20 lk portfelliteooriast. Siin on selline iseseisev kirjatükk aine lõpus väga tüüpiline, see on eksami eest. Ja põhipoint on õpitu rakendamine oma isiklikus või tööelus. Selleks kõigeks on mul aega 2 nädalat, sest Eestis küll enam sellele mõelda ei tahaks, kuid lõunaaafrikapärane chill eluviis on nakkav ning kohe kuidagi ei saa alustatud. Oeh, ma ei kujuta küll ette, kuidas ma detsembris tööl efektiivsust suudan rakendada.
Lisaks sellele on kavas ka surfamine. Tuleb ikka nautida neid viimaseid nädalaid :)
Sunday, 18 November 2012
Viimane koolipäev ja USB Farewell
Eile oli USB farewell pidu. Eile oli meil ka viimane koolipäev.
Juulis alustasime õppimist koos kohalike full-time MBA tudengitega. Aineid me valida ei saanud, pidime võtma nende tunniplaanis olevad ained, mis olid Business in Society (6 EAP) ja Operations and Information Management (10 EAP). Seega juulist septembri lõpuni oligi meil ainult 2 ainet. Pärast pikemat vaheaega oli veel kolmas põhiaine, milleks oli Globalization and International Management (4 EAP). Eelmisel nädalal oli aga valikainete nädal. Saime valida kolmest erinevast moodulist igast ühest ühe aine (3*4 EAP). Valikainete nädalal olid meil tunnid koos kõikide MBA tudengitega, nii full-time, part-time (kes käivad koolis nädala sees õhtuti) kui ka modular (ehk 4 intensiivset nädalat aastas) tudengitega. See oli vahva, sest tutvusime jälle paljude uutega ning hea vaheldus.
Mina valisin omale Business Strategies for Frontier and Emerging Market Economies, Competitive Intelligence ja Portfolio Management'i. Kõik osutusid väga huvitavateks. Isegi Competitive Intelligence, mis ainekaarti lugedes veidi igav tundus, oli huvitav, ja väga palju oli see just professori tõttu. Ka teised professorid olid tõelised professionaalid ning tõepoolest ei imesta, miks Lõuna-Aafrika õppejõud ühed paremini makstud terves maailmas on. Koolinädal algas eelmisel laupäeval ja lõppes sellel laupäeval. Iga päev olid tunnid hommikul 8st õhtul 18ni ning järgmiseks päevaks oli alati ka kodutööd, grupitööd, lugemised, presentatsioonide ettevalmistused jmt ehk siis pikk ja intensiivne koolinädal. Aga sellegipoolest mulle väga meeldis, sest tundide vahepeal serveeriti meile kohvi ja snäkke, lõunapaus oli ühine koos organiseeritud söögiga ning väga palju oli pandud rõhku just grupitöödele ning sotsialiseerumisele. Reedeks ja laupäevaks olime suhteliselt läbi, kuid kuna laupäev oli täis presentatsioone, siis pidime lõpuni pingutama. Üleüldse olen ma selle vahetuse ajal teinud rohkem grupitöid ja prentatsioone kui võib-olla terve ülikooli jooksul kokku :) Kuigi tunnid on USB-s läbi, jäi igaks valikaineks teha viimane kodutöö (essee/referaat), mis on individuaalne ning olenevalt ainest 5-20 lk pikk.
Laupäev lõppes suure õhtusöögi ja peoga Stellenbosch'is Protea hotellis. Kohalikele üliõpilastele oli see päris emotsionaalne hetk, sest koormus, mis neil kogu MBA jooksul on olnud, on päris metsik (eriti full-time tudengitel) ning nüüd peavad nad astuma tagasi tööellu (lootes paremale kohale kus nad olid enne). Meie nautisime aga maitsvat õhtusööki, head muusikat ning mõnusat pidu :)
Juulis alustasime õppimist koos kohalike full-time MBA tudengitega. Aineid me valida ei saanud, pidime võtma nende tunniplaanis olevad ained, mis olid Business in Society (6 EAP) ja Operations and Information Management (10 EAP). Seega juulist septembri lõpuni oligi meil ainult 2 ainet. Pärast pikemat vaheaega oli veel kolmas põhiaine, milleks oli Globalization and International Management (4 EAP). Eelmisel nädalal oli aga valikainete nädal. Saime valida kolmest erinevast moodulist igast ühest ühe aine (3*4 EAP). Valikainete nädalal olid meil tunnid koos kõikide MBA tudengitega, nii full-time, part-time (kes käivad koolis nädala sees õhtuti) kui ka modular (ehk 4 intensiivset nädalat aastas) tudengitega. See oli vahva, sest tutvusime jälle paljude uutega ning hea vaheldus.
Mina valisin omale Business Strategies for Frontier and Emerging Market Economies, Competitive Intelligence ja Portfolio Management'i. Kõik osutusid väga huvitavateks. Isegi Competitive Intelligence, mis ainekaarti lugedes veidi igav tundus, oli huvitav, ja väga palju oli see just professori tõttu. Ka teised professorid olid tõelised professionaalid ning tõepoolest ei imesta, miks Lõuna-Aafrika õppejõud ühed paremini makstud terves maailmas on. Koolinädal algas eelmisel laupäeval ja lõppes sellel laupäeval. Iga päev olid tunnid hommikul 8st õhtul 18ni ning järgmiseks päevaks oli alati ka kodutööd, grupitööd, lugemised, presentatsioonide ettevalmistused jmt ehk siis pikk ja intensiivne koolinädal. Aga sellegipoolest mulle väga meeldis, sest tundide vahepeal serveeriti meile kohvi ja snäkke, lõunapaus oli ühine koos organiseeritud söögiga ning väga palju oli pandud rõhku just grupitöödele ning sotsialiseerumisele. Reedeks ja laupäevaks olime suhteliselt läbi, kuid kuna laupäev oli täis presentatsioone, siis pidime lõpuni pingutama. Üleüldse olen ma selle vahetuse ajal teinud rohkem grupitöid ja prentatsioone kui võib-olla terve ülikooli jooksul kokku :) Kuigi tunnid on USB-s läbi, jäi igaks valikaineks teha viimane kodutöö (essee/referaat), mis on individuaalne ning olenevalt ainest 5-20 lk pikk.
Laupäev lõppes suure õhtusöögi ja peoga Stellenbosch'is Protea hotellis. Kohalikele üliõpilastele oli see päris emotsionaalne hetk, sest koormus, mis neil kogu MBA jooksul on olnud, on päris metsik (eriti full-time tudengitel) ning nüüd peavad nad astuma tagasi tööellu (lootes paremale kohale kus nad olid enne). Meie nautisime aga maitsvat õhtusööki, head muusikat ning mõnusat pidu :)
Subscribe to:
Posts (Atom)