Table Mountain

Table Mountain ehk Lauamägi on see suur suur (no tõesti on suur) mägi keset Kaplinna, mille otsa ronimine on kõikide turistide check-listis. Table Mountain on igal pool. Kui oled kesklinnas ja tahad teha pilti, siis paistab kuskilt ta ikka.

Table Mountain'i puhul on veider see, et ükskõik kui selge ka taevas ei ole, on alati võimalus, et ainult mägi on kaetud pilvevaibaga ning seetõttu tuleb matkapäeva hoolikalt valida. Legend ütleb, et kurat ja hollandlasest matkasell olevat mäejalamil suitsetamisvõistlust pidanud ning hollandlane võitis. Selle peale kadus kurat võttes matkaselli kaasa ning jättes maha suitsupahmaka, mis seal senini koguneb. Teise legendi kohaselt suitsetavad nad senini seal ning seetõttu ka pilv.

Tegelikult saab mäe otsa ka Cable Car'i abil, kuid meie otsustasime ronida. Valisime selleks üliilusa kuid samas kuuma päeva. Sõitsime umbes poole mäe kõrgusele, parkisime auto ning alustasime rajaga, mis on suhteliselt järsk (asub natuke pärast kaabliauto jaama). Matkaradu on tegelikult rohkem ja neid on peaaegu, et mäe iga külje peal, kuid meie valitud on vast kõige tuntum. Rada oli raske, mis siin salata, sest terve tee läks mööda treppe ja see on minu arust oluliselt raskem kui lihtsalt mööda teed ülesminek. Poisid, Hugo ja Brian, püüdsid vaprust üles näidata ning alustasid suhteliselt kiiret kõnnakut. Mina ja Julia julgesime aga puhkepause teha, pilte teha ning vaadet nautida.

Table Mountain'i otsas kohtab mägijäneseid, keda nimetatakse dassie'deks. Huvitaval kombel on dassie kõige lähedasem sugulane elevant :D

Dassie'sid oleme tegelikult näinud ka Cedarbergi mägedes ja Lion's Head'i otsas.

Kui raske tee otsa lõpeb, siis avaneb ülevalt väga fantastiline vaade kogu linnale ja kaugemale veel. Üleval on küll suhteliselt tuuline ning kiire ilmamuutusega tuleks ka arvestada, sest väidetavalt sureb Table Mountain'i otsas igal aastal 6 inimest ja peamiselt just seetõttu, et ilm on järsku halvaks keeranud, mäe tihedate pilvedega katnud ning matkajad ei ole piisavalt sooje riideid kaasa võtnud. Seda 6-inimese lugu olen kuulnud juba liiga palju ning natuke kahtlaseks hakkab see juba muutuma, seega loodan, et kui see ongi tõsi, siis vähemalt edaspidi hirmutab see jutt inimesi piisavalt ning 6st saab 0.

Kahjuks on ka kuritegevus seal üleval väga tavaline ehk siis turiste tühjendatakse hoolega (aga see on vist tavaline üle terve Lõuna-Aafrika, sest ka Draakonimägedes matkamas käies kohtasime teel sõjaväelasi, kes kolm korda nädalas mäge patrullimas käivad).

Mäe otsas on suhteliselt kivine maastik, kevadel ja suvel ka kaunid taimed. Matkasime üleval päris pikalt ning suundusime veel enne allatulemist kaabliauto ülemise jaama poole, sest sealt pidi eriti kaunis vaade linnale avanema. Peale turistide hordi, mis sellel laupäeval oli kohe eriliselt suur (nagu näha ka autode rivi järgi),

ei olnud seal aga midagi nii erilist, mida mujalt ei näe.

Vaated ülevalt:

Toiduturud ja Lion's Head

Täna hommikul käisime jälle Old Buiscuit Mill toiduturul, et end hea ja paremaga kostitada ning samal ajal veidraid toredaid inimesi jälgida.

Toiduturud on siin üldse väga populaarsed. Eelmisel nädalal käisime näiteks Hout Bay's, kus on samuti väga elav toiduturg reede õhtuti. Ja lisaks imelistele roogadele maailma eri paigust mängib bänd.

Kesklinnas asub aga Food Bazaar, kus saab väga soodsalt India köögi hõrgutisi maitsta.

Kolmapäeval oli meil viimane eksam enne vaheaega ning õhtul läksime üle pika aja kogu grupiga välja. Suundusime Long Street'ile, mis on tuntud peotänav. Alustasime The Waiting Room'iga. See on üks vahva koht populaarse burgerirestorani kohal, algselt mõeldudki kohana, kus oodata oma lauda restoranis ja teha üks pre drink, nüüd muutunud aga täiesti arvestatavaks peakohaks. Muusika on seal minu maitse järgi, seega olin veidi kurb kui see kell 12 kinni pandi ja pidime edasi liikuma. Läksime The Dubliner'i, kust kostusid elava bändi hääled. Oli küll suvaline garaaziband, aga samas piisavalt funky, et minu puusad õõtsuma panna.

Õhtu ei olnud küll pikk, aga järgmisel päeval oli nii meie kui ka sakslaste korter pool päeva rivist väljas. Ootasin kaua elutoas, kuni mu korterikaaslased vaikselt liigutama hakkasid. Minul oli nimelt plaan minna ja vallutada ometi kord Lõvipea mägi (või küngas) ehk siis Lion's Head, mis eraldab Camps Bay randa kesklinnast.

Lõpuks saingi Briani ja Hugo nõusse (kell 15:00) ning sõitsime Camps Bay'sse. Ma ei tea, mis värk on, aga miskipärast suudame siin kogu aeg ära eksida. Kõigepealt autoga, sõitsime ja sõitsime kuni avastasime, et oleme tagasi Sea Point'is, kust olime alustanud, ja siis jalgsi Lion's Head'i matkarajal - jõudsime ringiga tagasi kohta, kuhu olime auto jätnud. Ma olen siiski kindel, et tegemist ei ole hajameelsete eurooplastega, vaid absoluutselt kehvade juhtnööride ja sildimajandusega, mis siin levinud on.

Kui me lõpuks selle õige koha üles leidsime, kust üles matkata, oli lõvi pea kaetud pehme pilvemütsiga. Alustasime siiski trippi. Tee oli suhteliselt järsk ja mõnusalt raske. Vastu tuli mitmeid jooksjaid, kes siin trenni tegemas käivad. Mingi hetk jagunes tee kaheks, üks suund viitas soovitatud raja poole, teine enda vastutusel kettide abil üles minevale rajale. Loomulikult valisime selle viimase, sest pärast Amphitheatre matkarada Draakonimägedes tundsime end kettredelitel vägagi mugavalt. Üleval ei olnud enam kedagi, sest kell oli juba suhteliselt palju ja 360-kraadise vaate asemel ümbritses meid valge vatt. Kuid siiski siiski olid seal 2 armsat linnukest, kellest Hugol õnnestus paari katsega tsirkuseartistid treenida. Nimelt olid nad vägagi huvitatud Briani müslibatoonist ning õunast. Hugo siis jagaski oma energiaampsu linnukestega, kuid nii lihtsalt nad seda ei saanud, vaid pidid õhust ise kinni püüdma (said hakkama).

Sellepärast mulle Kaplinn meeldibki. Kui tahad astud randa, kui tahad ronid mäkke. 20 minutilise autosõidu kaugusel on aga täielik maaidüll veiniistanduste ja karjamaadega.

Kiiret pole

Seltskond hakkab vaikselt laisaks muutuma. Alguses tahtsime kõik iga päev midagi teha ja kõike näha ning kogeda, et oma üleõpilasvahetuse kogemusest maksimum võtta. Püüdsime lausa end sundida mõtlema, et aega on ja selle viie kuu jooksul jõuab kõike.

Eile avastasin aga, et ma ei olegi veel poolt Kaplinna näinud ning oleme viimasel ajal ainult rannas vedelenud või sushit söönud. Kiireks läheb. Pakkusin välja ideid, mida lähipäevade ajal ette võtta ning kus me pole veel käinud ning kuhu võiks minna, kuid mu korterikaaslased ei läinud mu ideedega kaasa. Endiselt oli suhtumine, et küll jõuab.

Mul tekkis lausa hirm, et äkki ma ei jõuagi kõike läbi käia ning avastan 5.detsembril, et mu Kaplinna kogemus jäi poolikuks.

Ja siis sattusin lugema Kadri Kõusaare artiklit, mida ta alustas järgmiselt:

"Nõnda nagu New Yorgi meeldejäävaim laks ei kipu tulema Empire State Buildingist, vaid nurgatagusest džässiklubist, on ka Istanbuli põhilised vaatamisväärsused – Hagia Sophia, Sinine mošee, Süleymaniye ehk Suleimani mošee ja Topkapı palee – küll põnevad, aga kohustuslikud. Südamesse suskavad pigem nooled, mida ei oota – mis ilmuvad varjuliselt kõrvaltänavalt, juhuslikult ja vabatahtlikult, nagu üks luider koer, kes ulus taktis mošeest kostuva palvekutsungiga." (Istanbuli stseenid, Go Reisiajakiri)

Absoluutselt loomulikult ei mäleta ma seda muuseumit, mida ma kindlasti pean külastama või seda majakat, mille taustal kõik pilti teevad, ma mäletan hoopis neid hetki oma kallite kursuse- ja korterikaaslastega, neid vestlusi ja mõtteid, mida jagame ning neid juhuslikke juhtumisi, mida me ei ole plaaninud.

Kiiret pole. Tegelikult mitte.

KwaZulu-Natal, Draakonimäed ja Lion King

L6una-Aafrika Vabariik on üks huvitav riik. Kaplinna j6udes imestasime k6ik siinsete külmade ja niiskete ilmade üle, samuti tundus kohati nagu polekski Euroopast lahkunud. Kõik oli küll teistsugune, aga siiski sarnane.

Esimesel koolivaba nädalal otsustasime kuuese seltskonnaga lennata Durbanisse, mis asub India ookeani ääres, rentida auto ning avastada KwaZulu-Natal'i (KZN) mäed, rahvuspargid ning rannad. Maandudes tabas meid kõigepealt metsik kuumus, siis pruun ja kuiv maastik. Olime jõudnud nagu teise riiki. Samuti üllatasid inimesed, kes olid kuidagi sõbralikumad ja uudishimulikumad. Kui Kaplinnas ringi liikudes näeb nii valgeid kui musti suhteliselt võrdselt, siis läbi Pietermaritzburgi (mis on KZN maakonna keskus) sõites ei näinud me ühtegi valget inimest.

Durban, mis asub rannikul, on väga tuntud hindude kultuuri poolest, seal on neid terve hulk ning Durbanis peatudes tuleks kindlasti selle kultuuriga tutvuda, kasvõi India restorani külastades. Meie jõudsime Durbanisse alles oma reisi viimasel päeval ning kuna me hea meelega ei tahtnud kotte täis rendiautot Durbani tänavatele jätta, siis jäi kohalik toit maitsmata, kuid see-eest külastasime LAV-i vanimat hindu templit, mis jättis väga hea mulje. Tempel ise ei ole just kõige uhkem ega millegi pärast väga tuntud, kuid kuna preester oli väga üllatunud turiste nähes, siis tegi ta meile hea meelega vägagi personaalse tuuri ning selgitas tagamaid. Kõige toredam oli see, et ta teadis täpselt kust me tuleme ning selgitas vastavalt. Mu reisikaaslased, kes oli Indias käinud, ütlesid, et isegi Indias ei saanud asjad nii hästi lahti seletatud.

Juhuslikult istus tagasiteel lennukis minu kõrval ka üks tore India mammi. Kui olin talle kurtnud, et India toit jäi meil seekord proovimata, siis lubas ta mulle lahkelt retsepte meilida ning isegi enda segatud vürtsimiksi ehk masala saata :)

Kui nüüd algusesse tagasi tulla, siis minu jaoks möödusid reisi erilisemad hetked mägedes. Esimesel päeval suundusimegi Sani Pass'i poole, mis on mägitee LAV-ist Lesothosse. Lesothot me küll seekord ei avastanud, sest mina vajasin selleks viisat (erinevalt mu reisikaaslastest). Sellegipoolest oli Drakensbergi (Draakonimäed) loodus imeline ja matkad vahvad.

Esimene matk oli Sani Pass'i ääres. Võtsime ette matkaraja nimega Balancing Rocks. Kahjuks jäi meil sihtpunkt vallutamata, sest kaardid on siin ülikehvad ning suutsime tee peal 10 korda ära eksida ning siis teeraja jälle 10 korda üles leida. Kokkuvõttes osutus matk aga siiski meeldivaks, kuna avastasime imeilusaid vaateid rajast oluliselt eemal, ületasime enda ehitatud sildade abil jõgesid, jõudsime joani, mis pakkus meeldivat rahulolu ning lõpetasime üliõnnelikult tormi tõttu maha kukkunud puu abil mitmemeetrise traataia ületamisega (säästis meid paari kilomeetri pikkusest kõnnist).

Teine matk oli North Berg'i piirkonnas (Drakensberg jaguneb North, South ja Central Berg). Matkasime tippu nimega Sentinel. Ööbisime eelneval ööl Amphitheatre backpackeris ning vastuvõtu tädi (tõeline business lady) püüdis meid hoiatada, et seda matka pole kindlasti võimalik ise ette võtta ning peame kindlasti ostma nende 50 eurose paketi. Külapoest saadud juhtnööride abil otsustasime matka siiski üksi teha. Tuli välja, et see ei ole mitte midagi erilist ning üldjuhul teevad kõik seda ise. Ainus probleem, mis meil tekkis oli autoga Sentineli parklasse sõitmine. Sealt hakkas matk pihta, kuid tee sinna ei olnud meie Toyota Avanzale kõige lihtsam. Parklas olime muidugi ainuke mitte-4WD, aga kuna auto oli suhteliselt kõrge, siis saime sellega ikkagi hakkama. Matk võttis kokku ca 6h. Päris tippu jõudmiseks tuleb kasutada mäe külge kinnitatud kettredeleid. Ülevalt avaneb vaade Amphitheatre mäeseina poole ning maailmas teise k6rgeima joa poole - Tugela Falls. Viimane oli kuiva talve tõttu muidugi kehvas seisus ehk siis tilkus ja mitte ei voolanud. Soomlase Kaisa teravad silmad märkasid üleval ka tükikest lund. Sentinel peak on 3165m kõrgusel ning matka alustasime ca 2600m kõrguselt. Ei ole raske, kuid vaated on imelised ning kettredelid annavad lisaväärtuse. Soovitan!

Ööd veetsime me üldjuhul backpackerites, mida on üle LAV-i väga palju. Öö on soodne, 10-15 eur ning kohtud toredate inimestega, kes on samamoodi Aafrikat avastamas. Samas, muud teenused, nagu korraldatud matkad v6i isegi hommiku- ja õhtusöögid, võivad olla suhteliselt kallid (idaeurooplase rahakotile). Meie valikud: Sani Pass Lodge -> jaaa!!!; Amphitheatre Backpackers -> väga ilusad zulu stiilis hütid, puhas, natuke kallim, kuid iga nende liigutus näitas, et nad on orienteeritud raha teenimisele (seda tuleb lihtsalt silmas pidada seal); Karma Backpackers in Kastell -> väga meeldiv vanapaar, tube on vähe, kuid vastuvõtt eriline, hommikusöök väga maitsev ja tunne jääb väga hea; viienda ja kuuenda öö veetsime korteri-laadses kohas St Lucia's, kuna St Lucia backpackerid ei jätnud väga meeldivat muljet; seitsmes öö möödus The Secret Spot backpackeris Shakas Rock's (North Coast) -> oli küll armas koht, kuid väga must; viimaseks ööks rentisime majakese Dolphin Resort'is, Ballito, mida võin igati soovitada.

Teine oluline koht, kuhu terve reisiseltskond väga minna tahtis, oli Hluhluwe-iMfolozi National Park. Osade reisiraamatute järgi on see LAV-i k6ige parem rahvuspark, eriti loomade vaatamise mõttes, samas on ta suhteliselt väike. Meil kulus terve rahvuspargi läbisõitmiseks 12h. Alustasime kl 6 hommikul, kui väravad avati ning lahkusime päikseloojangul. Pargi kaart lubas muude loomade k6rval tervet nn suurt viite ehk siis lõvi, elevanti, leoparti, pühvlit ja ninasarvikut (ohtlikud 5 looma, mida nimetatakse siin koondnimetusega BIG 5). Mainitud viiest kohtusime ainult kahega: pühvli ja ninasarvikuga, kuid see viimane kohtumine oli väga eriline, sest ninasarvikuid ei ole maailmas just eriti palju. Hluhluwe's on esindatud nii must kui valge ninasarvik (eristada on neid suhteliselt raske, kuid hoolikalt jälgides ning pilti kõrval hoides on see siiski võimalik). Musti ninasarvikuid on maailmas ainult paar tuhat, neist enamus LAV-s, seega oli see külaskäik tõesti eriline. Teistest loomadest nägime mitmesuguseid antiloobilisi, kaelkirjakuid, ahve, sebrasid, tüügassiga, gnuusid ning ohtralt vahvaid linnuliike.

Reisi viimased päevad möödusid põhjarannikul. Plaan oli surfata (vähemalt kahel minu reisikaaslasel). Kaks hommikut nad seda ka tegid, kuid surfamiseks on parem minna Durbanisse või sealt allapoole nn Wild Coast'i poole. Kuna vaatamata 30-kraadisele kuumusele oli sealkandis siiski talv, siis olid rannad suhteliselt tühjad. Samuti hirmutasid hairünnakud, mida on LAV-is sel talvel paar tükki olnud.

KwaZulu-Natal on igati mõistlik valik, kui tahad mägedes matkata või väga lühikest safarit ette võtta. Hluhluwe-iMfolozi rahvuspark on väga hästi läbitav tavalise autoga ning omaette. Durban ise on suhteliselt ohtlik, seda rõhutavad nii reisiraamatud kui ka kohalikud. Surfamiseks on Durban aga suurepärane valik.

Minu jaoks olid Drakensbergi mäed väga fantastilised ning plaanin sinna varsti tagasi minna. Kui Märt mulle ütles, et need on eesti keeles Draakonimäed, siis tuli mul geograafia tund meelde. Mõtlesin, et kui imeline on ikka see, et need kauged kohad, mida ma koolis pähe õppima ning kaardil näitama pidin on nüüd siin lähedal. Ringi trippides tundsime end aga nagu Lion King'i filmis, sest just need samad Lion King'i puud on siin päriselt olemas :) Üleüldse on ikka väga freaky mõelda, et olen praegu teisel pool maakera...

Kaplinn on värviline

Järgmisel pühapäeval joostakse Kaplinnas maratoni. Kuna olen siis veel siin ja mitte oma puhkust nautimas, siis lähen ka jooksma, aga kõigest 10 km. Maratoni algus on 6.30, siis kui päike tõuseb. See on täiesti mõistetav, sest lõppude lõpuks on ka Kaplinnas kuumaks läinud.

Tulin just jooksmast. Sättisin küll nii, et vahetult pärast päikeseloojangut tagasi jõuaks (pimedas ei taha siin joosta ja pimedaks läheb suht kohe pärast loojangut), kuid ikka oli nii kuum, et täitsa raske oli kohe mu tavapärane ring. Keeruliseks tegid jooksmise ka kõik need sajad tuhanded inimesed, kes täna perede ja sõpradega mere äärde olid tulnud, et seda kaua oodatud kuumust nautida. No kohe tõesti ei saanud joosta täna.

Jooksmas käies tekib alati väga palju erinevaid mõtteid, kuid blogimise ajaks on need loomulikult juba ununenud. Nt mõtlen alati, et kas kõik need valged inimesed, kes minuga jooksurada jagavad, elavad Kaplinnas või on need ühed väga sportlikud turistid. Kui nad afrikaani keeles (mis on suhteliselt hollandi keele sarnane) räägivad, siis pole kahtlustki, kuid paljud neist suhtlevad inglise keeles ning siis tekivad küll sellised mõtted. Loomulikult, ma jooksen ju Sea Point'i promenaadil ning Camps Bay's, mis on väga turistilikud kohad ning eelkõige ongi siinkandis väga palju valgeid. Kuid Kaplinn on värviline! Ja sõnale kapetoonlane ei ole mina suutnud veel selget pilti taha saada.

LAV-s on muidugi palju välismaalasi, kes on siia elama tulnud, nt iirlane Frank, keda ühe päikeseloojangu ajal Sea Point'i promenaadil kohtasime. Tema peab Kaplinnas agulilaste kooli. Kui Charlotte uuris, et miks just Kaplinn, oli vastus lihtne: "Look around!" (see oli tõesti fantastiliselt kuum ja ilus õhtu ning rohkem meil küsimusi sel teemal ei olnud).

Koolis on meil nii valgeid kui musti kursusekaaslasi (enam-vähem fifty-fifty, võib-olla valgeid veidi rohkem).

Sellegipoolest on enamus, ca 80% LAV-lastest, mustad ning ülejäänutest moodustavad suurema osa afrikaani keelt rääkivad hollandi maadeavastajate järeltulijad ning asiaadid (peamiselt indialased).

Lisaks eelpool nimetatule on siin ka väga palju inglise meresõitjate järeltulijaid (nt Hout Bay's kontserdil käies oli kohalike suhtluskeel inglise ja mitte afrikaani) ning hiinlasi (eriti Sea Point'i põhitänav on nende ärisid täis).

Inglise keelega siin aga probleemi pole, sest see on kultuuridevaheline suhtluskeel (küll aga mitte emakeel, kohalikud õpivad inglise keelt koolis nagu meiegi).